Tere tulemast parlamenti
Sellele lehele on koondatud Sotsiaaldemokraatliku erakonna Kagu valimisringkonna liikmete tutvustused ja lugeda nende mõtteid ja arvamusi mõistlikust elukorraldusest Kagu-Eestis ja loomulikult ka mujal.
Intervjuu Rein Järvelillega
1. Oled praegu Eesti ühe suurema konverentsikorraldaja, Eesti Konverentsikeskuse tegevdirektor, miks kandideerid Riigikokku?
Tõepoolest, olen viimase aasta töötanud ettevõtluses, aga jätkuvalt tunnen muret Eesti inimese käekäigu pärast. Mulle läheb väga korda, mis toimub Eesti ühiskonnas ja kuidas läheb mu kodukandil – Lõuna-Eestil. Ma tahan, et kõigil eestimaalastel oleks hea elada ja võrdsed võimalused ühiskonnaelust osalemiseks ning näen, et just meie seadusandjal – Riigikogul on siinjuures oluline roll meie elu korraldamisel. Usun, et mul on piisavalt kogemust, rahvalt mandaadi saamise korral.
2. Sa oled üle kümne aasta töötanud erinevatel kohtadel avalikus sektoris: Räpina vallasekretärina, Värska vallavanema ja Riigikogu liikmena, lisaks oled olnud veel mitmetes ametites ühiskondlikus korras: Räpina Haigla nõukogu esimees, Põlvamaa Arenduskeskuse nõukogu esimees, Räpina Aianduskooli nõukogu liige, Setomaa Valdade Liidu juhatuse liige, EELK Räpina Koguduse juhatuse esimees, Riigi Stabiliseerimisreservi nõukogu liige. Milliste suuremate saavutustega võid nende aastate jooksul rahule jääda?
On olnud suuremaid ja väiksemaid kordaminekuid ja ka ebaõnnestumisi. Kõige rohkem olen ehk rahul sellega, et Räpinas õnnestus säilitada väikehaigla ja iseseisev Räpina Aianduskool, viimane oli aastaid tagasi väga viletsas majanduslikus seisus ning teda taheti liita Võrumaa Kutsehariduskeskusega. Piirkonna arengu jaoks pean väga oluliseks Räpina linna ja Räpina valla liitmist üheks omavalitsuseks. Selle mõtte elluviimine nõudis aastaid ühisvalla idee propageerimist ning lõpuks ka toonase vallavalitsuse vastuseisu murdmist. Täna on ühendvald end igati õigustanud. Õnnestunuks pean oma kolme aastat Värska vallavanemana. Värskas koostasime pikaajalised arengukavad ning planeeringud, ehitasime uue lasteaia ja raamatukogu, perearstikeskuse, mitu munitsipaalkorterit ning tsäimaja ja renoveerisime Saatse muuseumi. Usun, et suutsime tugevdada Värska kaubamärki hüä olõmisõ kotusõna. Kõik need saavutused on olnud meeskonnatöö tulemus, mul on olnud väga head kolleegid, töökaaslased ja toetajad.
On olnud ka mõningaid ebaõnnestumisi. Kahjuks ei õnnestunud luua ühte tugevat seto valda, mis oleks ühendanud praegust Värska, Mikitamäe ja Meremäe valda. Selliste väikeste valdadena on neil raske areneda, eeskätt on raske ja kulukas leida häid spetsialiste ning valla valitsemine muutub ebastabiilseks. Ainult suurem ja tugevam vald suudab vastu seista ajude väljavoolule ja arendada valla elukeskkonda.
3. Eelmise Riigikogu koosseisu ajal olid kolm aastat riigikogulane ning sotsiaal- ja rahanduskomisjoni liige, mida tahad korda saata Riigikogu liikmena, kui osutud taaskord parlamenti valituks?
Täna olen kindlasti rohkem valmis tööks Riigikogus kui kaheksa aastat tagasi, kui sain esimest korda rahvaesindajaks. Kindlasti tahan jätkata oma pooleli jäänud tööd rahanduskomisjonis, sest just riigieelarve ja maksupoliitika on need valdkonnad, mille läbi saab muuta kogu Eesti elamisväärseks ja turvaliseks. Vaadates Eesti tormilist arengut, näeme, et jõukus ja hea elu ei jõua mitte kõigini. Elustandard on väga erinev, kui võrrelda Viimsi või Mikitamäe valda. Luban seista selle eest, et erinevused „jõukate“ ja „vaeste“ piirkondade vahel oluliselt väheneks. Luban seista selle eest, et meie teed saaks korda, et riik ehitaks välja korraliku ühendustee Tartu ja Tallinna vahele ning kahekordistaks musta kattega teekilomeetreid Lõuna-Eestis. Teiseks oluliseks küsimuseks pean omavalitsuste rahastamismudeli muutmist selliselt, et tugevneks oluliselt Lõuna-Eesti valdade eelarve ja valdade iseseisvus, suureneks omavalitsuste sõltumatus poliitilisest rahastusest.
Tean, et ei ole lihtne täita oma lubadusi, sest otsuseid võetakse Riigikogus vastu häälteenamusega ja saadikuid on seal 101, igaüks oma programmi ja valimislubadustega. Aga kui Sina annad oma hääle Sotsiaaldemokraatidele on positiivsed muutused Lõuna-Eesti arendamisel täiesti võimalikud.
4. Eesti majanduskasv on olnud väga kiire. Millise hinnangu annad majanduskasvule ja selle põhjustele?
Eesti majanduskasv on olnud tõepoolest muljet avaldavalt kiire. Majanduskasvu taga on terve rida tegureid: valuutakomiteel põhinev rahasüsteem, mida toetas vabaturumajandus, Eesti majanduse ümberorienteerumine lääne turule, suhteliselt madal maksukoormus, kaudsete maksude suurem osakaal võrreldes otseste maksudega, nõrk regionaalpoliitika, suhtelised madalad kulutused sotsiaal- ja haridussfäärile ning viimaste aastate majanduskasvule on andnud väga suure kiirenduse liitumine Euroopa Liiduga ja Eestisse voolav tohutu kogus laenu- ja euroraha, mille tõttu on tublisti kasvanud siseriiklik nõudlus. Maksu- ja eelarvepoliitilised meetmed, mida rakendati alates taasiseseisvumisest, olid ilmselt põhjendatud ja sobilikud ühiskonna kiireks pööramiseks idast läände. 2007.aastal sama mudeliga jätkamine ohustab meie ühiskonna tulevikku. Õhukese riigi maksu- ja eelarvepoliitika hakkab kahjustama teadus-, haridus- ja tervishoiusüsteemi ning sisejulgeolekut. Vähene ressursi ümberjagamine kasvatab regionaalset ebavõrdsust, kontrollimatu, majanduskasvuga kaasnenud inflatsioon süvendab kihistumist ja teeb elanikonna vähemjõukama kihi järjest vaesemaks. Kätte on jõudnud aeg muuta otsustavalt meie eelarve- ja maksupoliitikat õiglasemaks ja solidaarsemaks, et tagada ühiskonna jätkusuutlik areng.
5. Mida peaks tegema, et Lõuna-Eesti pereisad ei läheks Soome ja Rootsi tööle, vaid elaks ja töötaks oma pere juures?
Usun, et enamik neid pereisasid teeks parema meelega tööd oma kodu lähedal ja nad tahaks veeta oluliselt rohkem aega oma perega. Pereisad toob koju palkade tõus Eestis, eriti Lõuna-Eestis. Lõuna-Eestis (ja ka mujal Eestis) tõusevad palgad siis, kui riigis toimub suurem rikkuse ümberjagamine läbi eelarvepoliitika. Palgad tõusevad, kui valitsus ei lähe kaasa käputäie ettevõtjate nõudega tuua Eestisse odavat tööjõudu.
6. Meie valimispiirkonnas kandideerivad erinevad inimesed, kes ei ole pärit Lõuna-Eestist. Mis Sa arvad, kui oluline see on, et Riigikogu liikmed tuleksid kokku erinevatest piirkondadest? Või saab probleemile ka niiviisi läheneda, et helistad kohalikele, küsid mis jamad on ja ajad asjad korda?
Eesti Parlamendis on Tallinn ja Tallina ümbrus üleesindatud. See teeb ka keerukamaks regionaalselt tasakaalustatud otsuste vastuvõtmise. Seega on valimistel ikkagi mõistlik valida oma piirkonna inimesi, mitte sisse toodud tuntud telenägusid-häältepüüdjaid. Ühe piirkonna probleeme ja valu mõistab ikkagi kõige paremini inimene, kes on sellest piirkonnast pärit, kes tunneb piirkonna probleeme ja on seal töötanud.
7. Miks meil veel neljarealist Tallinn-Tartu maanteed ei ole? Mis on jäänud tegemata?
Tallinn-Tartu maanteed oleks olnud aktiivselt õige ehitada mõned aastad tagasi, kui riigis oli väga tagasihoidlik majanduskasv ja teeehitus oleks olnud oluliselt odavam, kui täna. See oleks olnud õige otsus mitmest aspektist vaadates: oleks reaalselt ellu viidud regionaalpoliitikat ning oleks kiirendatud majanduskasvu läbi sisenõudluse kasvu. Tee on ehitamata tänu Eesti arengut ahistavale neoliberaalsele majanduspoliitikale ja sellest tulenevatele poliitilistele otsustele.
8. Momendil on erinevad erakonnad lubanud väga kõrgeid palganumbreid ( Kesk 25 tuhat jne) Kuidas Sa nendesse lubadustesse suhtud ning millised numbrid on Sinu arvates reaalsed?
Mingeid palganumbreid lubada on demagoogiline. Mäletame ju kõik Reformierakonna täitmata jäänud lubadust 9000 kroonisest palgast. Me peame oma riigi majanduselu kohandama selliselt, et meie kõigi elatustase tõuseks pidevalt ja märgatavalt. Parteid ei ole ju üldiselt inimestele palga maksjad ning seetõttu ootaks ma pigem neid lubadusi, mis viivad sellise palga tõusuni. Palka võib väga lihtsalt tõsta ka näiteks rahareformiga aga kas me oleme sellest rikkamad ja õnnelikumad? Pigem mitte. Selleks, et inimeste palk tõuseks tuleb loobuda odava võõrtööjõu sissetoomisest, tuleb loobuda õhukese riigi poliitikast ning tuleb oluliselt tugevdada regionaalpoliitikat. Ma ei tea täpselt, milliseks kujuneb sellise poliitika järel meie palgatase, sest vaatamata sellele, et olen sotsiaaldemokraat usun ma siiski turujõudude isereguleerivat ja edasiviivat mõju. Ja nii kujunevad ka keskmised palgad tööjõuturul. Täna on see turg juba olemas ja hakkab toimima. Kindlasti seisab veel ees töötajate võitlus oma palga pärast (kasvõi käimasolev arstide ja õdede palgavõitlus) ning me ei tohi lubada siia odavat võõrtööjõudu seda turgu solkima.
Tõepoolest, olen viimase aasta töötanud ettevõtluses, aga jätkuvalt tunnen muret Eesti inimese käekäigu pärast. Mulle läheb väga korda, mis toimub Eesti ühiskonnas ja kuidas läheb mu kodukandil – Lõuna-Eestil. Ma tahan, et kõigil eestimaalastel oleks hea elada ja võrdsed võimalused ühiskonnaelust osalemiseks ning näen, et just meie seadusandjal – Riigikogul on siinjuures oluline roll meie elu korraldamisel. Usun, et mul on piisavalt kogemust, rahvalt mandaadi saamise korral.
2. Sa oled üle kümne aasta töötanud erinevatel kohtadel avalikus sektoris: Räpina vallasekretärina, Värska vallavanema ja Riigikogu liikmena, lisaks oled olnud veel mitmetes ametites ühiskondlikus korras: Räpina Haigla nõukogu esimees, Põlvamaa Arenduskeskuse nõukogu esimees, Räpina Aianduskooli nõukogu liige, Setomaa Valdade Liidu juhatuse liige, EELK Räpina Koguduse juhatuse esimees, Riigi Stabiliseerimisreservi nõukogu liige. Milliste suuremate saavutustega võid nende aastate jooksul rahule jääda?
On olnud suuremaid ja väiksemaid kordaminekuid ja ka ebaõnnestumisi. Kõige rohkem olen ehk rahul sellega, et Räpinas õnnestus säilitada väikehaigla ja iseseisev Räpina Aianduskool, viimane oli aastaid tagasi väga viletsas majanduslikus seisus ning teda taheti liita Võrumaa Kutsehariduskeskusega. Piirkonna arengu jaoks pean väga oluliseks Räpina linna ja Räpina valla liitmist üheks omavalitsuseks. Selle mõtte elluviimine nõudis aastaid ühisvalla idee propageerimist ning lõpuks ka toonase vallavalitsuse vastuseisu murdmist. Täna on ühendvald end igati õigustanud. Õnnestunuks pean oma kolme aastat Värska vallavanemana. Värskas koostasime pikaajalised arengukavad ning planeeringud, ehitasime uue lasteaia ja raamatukogu, perearstikeskuse, mitu munitsipaalkorterit ning tsäimaja ja renoveerisime Saatse muuseumi. Usun, et suutsime tugevdada Värska kaubamärki hüä olõmisõ kotusõna. Kõik need saavutused on olnud meeskonnatöö tulemus, mul on olnud väga head kolleegid, töökaaslased ja toetajad.
On olnud ka mõningaid ebaõnnestumisi. Kahjuks ei õnnestunud luua ühte tugevat seto valda, mis oleks ühendanud praegust Värska, Mikitamäe ja Meremäe valda. Selliste väikeste valdadena on neil raske areneda, eeskätt on raske ja kulukas leida häid spetsialiste ning valla valitsemine muutub ebastabiilseks. Ainult suurem ja tugevam vald suudab vastu seista ajude väljavoolule ja arendada valla elukeskkonda.
3. Eelmise Riigikogu koosseisu ajal olid kolm aastat riigikogulane ning sotsiaal- ja rahanduskomisjoni liige, mida tahad korda saata Riigikogu liikmena, kui osutud taaskord parlamenti valituks?
Täna olen kindlasti rohkem valmis tööks Riigikogus kui kaheksa aastat tagasi, kui sain esimest korda rahvaesindajaks. Kindlasti tahan jätkata oma pooleli jäänud tööd rahanduskomisjonis, sest just riigieelarve ja maksupoliitika on need valdkonnad, mille läbi saab muuta kogu Eesti elamisväärseks ja turvaliseks. Vaadates Eesti tormilist arengut, näeme, et jõukus ja hea elu ei jõua mitte kõigini. Elustandard on väga erinev, kui võrrelda Viimsi või Mikitamäe valda. Luban seista selle eest, et erinevused „jõukate“ ja „vaeste“ piirkondade vahel oluliselt väheneks. Luban seista selle eest, et meie teed saaks korda, et riik ehitaks välja korraliku ühendustee Tartu ja Tallinna vahele ning kahekordistaks musta kattega teekilomeetreid Lõuna-Eestis. Teiseks oluliseks küsimuseks pean omavalitsuste rahastamismudeli muutmist selliselt, et tugevneks oluliselt Lõuna-Eesti valdade eelarve ja valdade iseseisvus, suureneks omavalitsuste sõltumatus poliitilisest rahastusest.
Tean, et ei ole lihtne täita oma lubadusi, sest otsuseid võetakse Riigikogus vastu häälteenamusega ja saadikuid on seal 101, igaüks oma programmi ja valimislubadustega. Aga kui Sina annad oma hääle Sotsiaaldemokraatidele on positiivsed muutused Lõuna-Eesti arendamisel täiesti võimalikud.
4. Eesti majanduskasv on olnud väga kiire. Millise hinnangu annad majanduskasvule ja selle põhjustele?
Eesti majanduskasv on olnud tõepoolest muljet avaldavalt kiire. Majanduskasvu taga on terve rida tegureid: valuutakomiteel põhinev rahasüsteem, mida toetas vabaturumajandus, Eesti majanduse ümberorienteerumine lääne turule, suhteliselt madal maksukoormus, kaudsete maksude suurem osakaal võrreldes otseste maksudega, nõrk regionaalpoliitika, suhtelised madalad kulutused sotsiaal- ja haridussfäärile ning viimaste aastate majanduskasvule on andnud väga suure kiirenduse liitumine Euroopa Liiduga ja Eestisse voolav tohutu kogus laenu- ja euroraha, mille tõttu on tublisti kasvanud siseriiklik nõudlus. Maksu- ja eelarvepoliitilised meetmed, mida rakendati alates taasiseseisvumisest, olid ilmselt põhjendatud ja sobilikud ühiskonna kiireks pööramiseks idast läände. 2007.aastal sama mudeliga jätkamine ohustab meie ühiskonna tulevikku. Õhukese riigi maksu- ja eelarvepoliitika hakkab kahjustama teadus-, haridus- ja tervishoiusüsteemi ning sisejulgeolekut. Vähene ressursi ümberjagamine kasvatab regionaalset ebavõrdsust, kontrollimatu, majanduskasvuga kaasnenud inflatsioon süvendab kihistumist ja teeb elanikonna vähemjõukama kihi järjest vaesemaks. Kätte on jõudnud aeg muuta otsustavalt meie eelarve- ja maksupoliitikat õiglasemaks ja solidaarsemaks, et tagada ühiskonna jätkusuutlik areng.
5. Mida peaks tegema, et Lõuna-Eesti pereisad ei läheks Soome ja Rootsi tööle, vaid elaks ja töötaks oma pere juures?
Usun, et enamik neid pereisasid teeks parema meelega tööd oma kodu lähedal ja nad tahaks veeta oluliselt rohkem aega oma perega. Pereisad toob koju palkade tõus Eestis, eriti Lõuna-Eestis. Lõuna-Eestis (ja ka mujal Eestis) tõusevad palgad siis, kui riigis toimub suurem rikkuse ümberjagamine läbi eelarvepoliitika. Palgad tõusevad, kui valitsus ei lähe kaasa käputäie ettevõtjate nõudega tuua Eestisse odavat tööjõudu.
6. Meie valimispiirkonnas kandideerivad erinevad inimesed, kes ei ole pärit Lõuna-Eestist. Mis Sa arvad, kui oluline see on, et Riigikogu liikmed tuleksid kokku erinevatest piirkondadest? Või saab probleemile ka niiviisi läheneda, et helistad kohalikele, küsid mis jamad on ja ajad asjad korda?
Eesti Parlamendis on Tallinn ja Tallina ümbrus üleesindatud. See teeb ka keerukamaks regionaalselt tasakaalustatud otsuste vastuvõtmise. Seega on valimistel ikkagi mõistlik valida oma piirkonna inimesi, mitte sisse toodud tuntud telenägusid-häältepüüdjaid. Ühe piirkonna probleeme ja valu mõistab ikkagi kõige paremini inimene, kes on sellest piirkonnast pärit, kes tunneb piirkonna probleeme ja on seal töötanud.
7. Miks meil veel neljarealist Tallinn-Tartu maanteed ei ole? Mis on jäänud tegemata?
Tallinn-Tartu maanteed oleks olnud aktiivselt õige ehitada mõned aastad tagasi, kui riigis oli väga tagasihoidlik majanduskasv ja teeehitus oleks olnud oluliselt odavam, kui täna. See oleks olnud õige otsus mitmest aspektist vaadates: oleks reaalselt ellu viidud regionaalpoliitikat ning oleks kiirendatud majanduskasvu läbi sisenõudluse kasvu. Tee on ehitamata tänu Eesti arengut ahistavale neoliberaalsele majanduspoliitikale ja sellest tulenevatele poliitilistele otsustele.
8. Momendil on erinevad erakonnad lubanud väga kõrgeid palganumbreid ( Kesk 25 tuhat jne) Kuidas Sa nendesse lubadustesse suhtud ning millised numbrid on Sinu arvates reaalsed?
Mingeid palganumbreid lubada on demagoogiline. Mäletame ju kõik Reformierakonna täitmata jäänud lubadust 9000 kroonisest palgast. Me peame oma riigi majanduselu kohandama selliselt, et meie kõigi elatustase tõuseks pidevalt ja märgatavalt. Parteid ei ole ju üldiselt inimestele palga maksjad ning seetõttu ootaks ma pigem neid lubadusi, mis viivad sellise palga tõusuni. Palka võib väga lihtsalt tõsta ka näiteks rahareformiga aga kas me oleme sellest rikkamad ja õnnelikumad? Pigem mitte. Selleks, et inimeste palk tõuseks tuleb loobuda odava võõrtööjõu sissetoomisest, tuleb loobuda õhukese riigi poliitikast ning tuleb oluliselt tugevdada regionaalpoliitikat. Ma ei tea täpselt, milliseks kujuneb sellise poliitika järel meie palgatase, sest vaatamata sellele, et olen sotsiaaldemokraat usun ma siiski turujõudude isereguleerivat ja edasiviivat mõju. Ja nii kujunevad ka keskmised palgad tööjõuturul. Täna on see turg juba olemas ja hakkab toimima. Kindlasti seisab veel ees töötajate võitlus oma palga pärast (kasvõi käimasolev arstide ja õdede palgavõitlus) ning me ei tohi lubada siia odavat võõrtööjõudu seda turgu solkima.
' KAGUPIIRILT RIIGIKOGUSSE
Teateid orjanduslikust lõunast! Jüri Teder
Olen pealkirja võlgu oma vanale sõbrale Tallinnast, kes kord alustas kirja sõnadega: “Siin tööstuslik põhi, kuidas läheb orjanduslikul lõunal”. Algul väljend lausa ehmatas, kuid pisut järele mõeldes taipasin, et vana hea ameerika võrdlus on üdini kohane ka tänases Eestis. Peame kahjuks tõdema, et vaadates mistahes eluvaldkonda ei ole meie ääremaadel sündiv mitte millegi poolest võrreldav pealinna ja selle mõjusfääri arengutega. Aastaid kestev regionaalpoliitiline saamatus on tänaseks tekitanud Kagu-Eestis kriisiolukorrad hariduses, meditsiinis, tööhõives, palgapoliitikas ja mujal. Statistikaameti andmetele tuginedes on igast meie maakonnast lahkunud parimas eas s.o. 25…34 aastaseid, viimase kümne aasta jooksul keskmiselt tuhatkond inimest. Sarnases suurusjärgus on välismaal ja perest eemal töötavate isikute ehk tõenäoliste lahkujate hulk. Need on hirmutavad arvud, sest tegemist on parimas töö- ja loomeeas inimestega. Mis on hävitanud neis turvatunde ja lootused elukorraldusele, mida peame täna normikohaseks. Hiljuti oli võimalus lugeda Valga Maavalitsuse initsiatiivil tehtud uuringut, kus valgamaalased pidasid oma elukohta heaks. Minagi olen elanud suurema osa oma elust Valgamaal ning nõustun küsitluse tulemustega. Ilmselt ei saaks me ka teistsuguseid vastuseid Põlva- ega Võrumaale jäänud inimestelt. Küll tekkis mul aga mõte, mis tulemuse me saaksime, kui küsitleksime inimesi, kes on siit pöördumatult läinud ja kuulaksime nende lahkumise põhjusi. See oleks ilmselt tõesem pilt probleemidest.
Hiljuti õnnestus mul saada ülevaade uuringust (küll Taani), mille käigus selgitati välja tegurid, mis loovad inimesele turvatunde tema elukohas. Toodud järeldustest teeb meele rõõmsaks vaid see, et kõige olulisemaks peavad taanlased oma elupaiga loodust. Seega võib ühiskonna mõningase arengu järel pidada meie Kagu-Eesti maakondi ülimalt perspektiivseks elukeskkonnaks. Pärsitud on aga kõigi järgnevate oluliste komponentide areng ääremaadel – elamufond, meditsiin, teedevõrgustik, haridus, töö, avalikud teenused, kultuur.
Tore on kuulda, et Eesti majandusel läheb hästi. Riigieelarve ülejääk oli eelmise aasta lõpul 5,2 miljardit krooni, järgmine eelarve on planeeritud ülejäägiga üle 1 miljardi. Ometi ei taga see ühtlast arengut kogu Eesti territooriumil. Pikemat aega on riiki juhitud ärimudelile tuginedes, õhutades kõikjal konkurentsi. Suhtumine regionaalsesse arengusse meenutab pigem põletatud maa taktikat. Tänasel päeval oleme me võrdsed ainult maksuameti jaoks ehk siis täites oma rahalist kohust riigi ees. Riiklikud investeeringud ääremaadesse ei taga siinset heaolu ligilähedaselgi tasemel keskustega. Eelmise aasta lõpul oli “Valgamaalases” võimalus lugeda kahe võimuerakonna poliitiku vahelist diskussiooni, kus üks ministrina rõõmustas kohaliku eelarve 4,5% täiendamise üle ja teine linnapeana kurvastas selle raha praktilise olematuse üle. Aastatega kasvanud võlg pole lõhe erakondade vahel vaid pealinnakeskne lühinägelikkus. On vana tõde, et ühe põlvkonna vead on võimalik heastada kolme põlvkonnaga. Kõige ohtlikum relv on mõtlematud sõnad, mis paiskavad inimeste teadvusesse ebakindlust ja perspektiivitust. Nii on toimitud sadadel kordadel, asendades reisironge olematute bussidega, pidades võimalikuks elukohaks vaid pealinna, reastades koole edukuse järgi, jagades kohalike eelarvete arvel poliitilist koolitoitu, andes “võimalust” haiglajuhtidele vahenditeta meditsiini korraldada. Lõputu loeteluga tilgutatakse ääremaa elanikesse hirmu oma tuleviku ees. Eriti õõnsaks teevad praegu riigitüüri juures olevate erakondade kõlavad valimislubadused, sest on ju neil kogu aeg olnud võimalusi ja vahendeid elu paremini korraldada. Miks asume rikkaimate riikide hulka astuma, võrdseid võimalusi tagama ja kordades palkasid tõstma alles pärast valimisi. Miks ei teha seda täna, miks ei tehtud seda juba eile. Miks tõstetakse paks ja rasvunud “valimisjänes” kübarast välja nüüd. Kas tõesti ei ole võimalik tagada ühtlast riigi arengut ja präänikute jaotamine tuleb alati jätta vahetult valimiste-eelsesse perioodi.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond on tubli meeskonnatöö tulemusena koostanud perioodiks 2007…2011 aruka, kõikehõlmava ja tasakaalustatud valitsemisprogrammi. Oleme kindlad, et riiki on võimalik juhtida ja arendada järjepidevalt ning kogu territooriumil. Kagu-Eesti kandidaadina on mul hea meel kinnitada, et valitsemisprogrammi kõik osad kannavad endas regionaalpoliitilist mõõdet ja tagavad ühtlase arengu. Eelkõige tuleb vähendada praeguse riigijuhtimise liigset tsentraliseeritust ja bürokraatiat ning suurendada kohalike omavalitsuste tulubaasi ja otsustusõigust. Kallimate projektide finantseerimine saab võimalikuks omavalitsuste koostööna läbi teise tasandi omavalitsuse, mis tagab maakonna kui terviku arengu. Teise tasandi omavalitsus tekib maavalitsuste reorganiseerimise ning valitavaks muutmise tulemusena, seega bürokraatiat suurendamata. Eriti hõredaks on Kagu-Eestis jäänud õpetajate, meditsiinitöötajate, päästeametnike jt. riigi olulisi funktsioone täitvate töötajate read. Oleme otsustanud, et neile inimestele peab olema tagatud poliitikast sõltumatu, pikaajaline ja motiveeriv palgasüsteem. Eriarstiabi võimaluste suurendamiseks ja ravijärjekordade vähendamiseks asume perearste finantseerima läbi riigieelarve. Peame võimalikuks rakendada mudelit 5000+5000+5000, ehk siis miinimumpalk, pension ning maksuvaba miinimum on vähemalt 5000 krooni kuus, sealjuures pensioni tõus ei sõltuks ainult valimistest vaid tugineks kindlale, majandusest sõltuvale süsteemile. Programmis on mõeldud kõigile inimestele hällist hauani. Väärtustades inimest – nii võib lühidalt kokku võtta meie põhjaliku kava ja see on vähim, mida saame teha nende tublide inimeste heaks, kes on raskusi trotsides truuks jäänud oma kaunile kodukandile Kagu-Eestis. Kagu-Eesti saadikuna pean oma ülesandeks seista otsuste eest, mis tagavad võrdsed õigused kõigile, et osa inimestest ei oleks vähemväärtuslikud elukoha tõttu. Teen kõik, et riik asuks täitma ülesandeid kogu territooriumil ja mitte õhutama konkurentsi, vaid tagama võimalikult ühtlase arengu ja võimalused kõigile oma kodanikele.
Hiljuti õnnestus mul saada ülevaade uuringust (küll Taani), mille käigus selgitati välja tegurid, mis loovad inimesele turvatunde tema elukohas. Toodud järeldustest teeb meele rõõmsaks vaid see, et kõige olulisemaks peavad taanlased oma elupaiga loodust. Seega võib ühiskonna mõningase arengu järel pidada meie Kagu-Eesti maakondi ülimalt perspektiivseks elukeskkonnaks. Pärsitud on aga kõigi järgnevate oluliste komponentide areng ääremaadel – elamufond, meditsiin, teedevõrgustik, haridus, töö, avalikud teenused, kultuur.
Tore on kuulda, et Eesti majandusel läheb hästi. Riigieelarve ülejääk oli eelmise aasta lõpul 5,2 miljardit krooni, järgmine eelarve on planeeritud ülejäägiga üle 1 miljardi. Ometi ei taga see ühtlast arengut kogu Eesti territooriumil. Pikemat aega on riiki juhitud ärimudelile tuginedes, õhutades kõikjal konkurentsi. Suhtumine regionaalsesse arengusse meenutab pigem põletatud maa taktikat. Tänasel päeval oleme me võrdsed ainult maksuameti jaoks ehk siis täites oma rahalist kohust riigi ees. Riiklikud investeeringud ääremaadesse ei taga siinset heaolu ligilähedaselgi tasemel keskustega. Eelmise aasta lõpul oli “Valgamaalases” võimalus lugeda kahe võimuerakonna poliitiku vahelist diskussiooni, kus üks ministrina rõõmustas kohaliku eelarve 4,5% täiendamise üle ja teine linnapeana kurvastas selle raha praktilise olematuse üle. Aastatega kasvanud võlg pole lõhe erakondade vahel vaid pealinnakeskne lühinägelikkus. On vana tõde, et ühe põlvkonna vead on võimalik heastada kolme põlvkonnaga. Kõige ohtlikum relv on mõtlematud sõnad, mis paiskavad inimeste teadvusesse ebakindlust ja perspektiivitust. Nii on toimitud sadadel kordadel, asendades reisironge olematute bussidega, pidades võimalikuks elukohaks vaid pealinna, reastades koole edukuse järgi, jagades kohalike eelarvete arvel poliitilist koolitoitu, andes “võimalust” haiglajuhtidele vahenditeta meditsiini korraldada. Lõputu loeteluga tilgutatakse ääremaa elanikesse hirmu oma tuleviku ees. Eriti õõnsaks teevad praegu riigitüüri juures olevate erakondade kõlavad valimislubadused, sest on ju neil kogu aeg olnud võimalusi ja vahendeid elu paremini korraldada. Miks asume rikkaimate riikide hulka astuma, võrdseid võimalusi tagama ja kordades palkasid tõstma alles pärast valimisi. Miks ei teha seda täna, miks ei tehtud seda juba eile. Miks tõstetakse paks ja rasvunud “valimisjänes” kübarast välja nüüd. Kas tõesti ei ole võimalik tagada ühtlast riigi arengut ja präänikute jaotamine tuleb alati jätta vahetult valimiste-eelsesse perioodi.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond on tubli meeskonnatöö tulemusena koostanud perioodiks 2007…2011 aruka, kõikehõlmava ja tasakaalustatud valitsemisprogrammi. Oleme kindlad, et riiki on võimalik juhtida ja arendada järjepidevalt ning kogu territooriumil. Kagu-Eesti kandidaadina on mul hea meel kinnitada, et valitsemisprogrammi kõik osad kannavad endas regionaalpoliitilist mõõdet ja tagavad ühtlase arengu. Eelkõige tuleb vähendada praeguse riigijuhtimise liigset tsentraliseeritust ja bürokraatiat ning suurendada kohalike omavalitsuste tulubaasi ja otsustusõigust. Kallimate projektide finantseerimine saab võimalikuks omavalitsuste koostööna läbi teise tasandi omavalitsuse, mis tagab maakonna kui terviku arengu. Teise tasandi omavalitsus tekib maavalitsuste reorganiseerimise ning valitavaks muutmise tulemusena, seega bürokraatiat suurendamata. Eriti hõredaks on Kagu-Eestis jäänud õpetajate, meditsiinitöötajate, päästeametnike jt. riigi olulisi funktsioone täitvate töötajate read. Oleme otsustanud, et neile inimestele peab olema tagatud poliitikast sõltumatu, pikaajaline ja motiveeriv palgasüsteem. Eriarstiabi võimaluste suurendamiseks ja ravijärjekordade vähendamiseks asume perearste finantseerima läbi riigieelarve. Peame võimalikuks rakendada mudelit 5000+5000+5000, ehk siis miinimumpalk, pension ning maksuvaba miinimum on vähemalt 5000 krooni kuus, sealjuures pensioni tõus ei sõltuks ainult valimistest vaid tugineks kindlale, majandusest sõltuvale süsteemile. Programmis on mõeldud kõigile inimestele hällist hauani. Väärtustades inimest – nii võib lühidalt kokku võtta meie põhjaliku kava ja see on vähim, mida saame teha nende tublide inimeste heaks, kes on raskusi trotsides truuks jäänud oma kaunile kodukandile Kagu-Eestis. Kagu-Eesti saadikuna pean oma ülesandeks seista otsuste eest, mis tagavad võrdsed õigused kõigile, et osa inimestest ei oleks vähemväärtuslikud elukoha tõttu. Teen kõik, et riik asuks täitma ülesandeid kogu territooriumil ja mitte õhutama konkurentsi, vaid tagama võimalikult ühtlase arengu ja võimalused kõigile oma kodanikele.
' KAGUPIIRILT RIIGIKOGUSSE
Omavalitsuste vahendid ei ole valimiskampaaniaks! Madis Gross
Olen tõsiselt mõtisklenud selle üle, mis eesmärki teenivad need toetuskroonid, mida Tallinna linn jagab oma pensionäridele lisarahaks. Selle valguses tunduvad valitsevad parteid lihtrahvale eriti meelepärased ja tänutundest kirjutab ilmselt nii mõnigi pensionär tulevastel Riigikogu valimistel sedelile just selle mehe/naise numbri, kes nendest toetuskroonidest kõige rohkem räägivad. Pole ka imestada, sest tegemist on selgelt tuntava lisarahaga. Paraku, kui see summa aasta kaheteistkümne kuu peale ära jagada, ei ole tegemist mingi märkimisväärse summaga ja ei saa keegi sellest söönuks ega jää söömata. Suure linna suures eelarvesse ei jäta see ka kuigi suurt auku.
Teisiti on asi väikeste omavalitsuste tulu jagamisega. Paljudes maakohtades moodustavadki enamiku elanikkonnast pensionärid. Taoline „priiskamine“ teeks neile küll heameelt, aga konkreetse omavalitsuse eelarvest oleks lisakulutuse tegemine küllalt keerukas. Kõige üldisemalt küsides – kas ka otstarbekas?
Omavalitsustel ja kogu riigilgi oleks palju rohkem võimalusi oma väikese sissetulekuga elanikke aidata. Esimene küsimus on – miks anda lisaraha just pensionäridele? Pensionid on meil küll pisikesed, aga see on inimesele kõige kindlam sissetulekuallikas. Igas kuus täpsel kuupäeval pensionirfaha laekub. Sellega saab ja tuleb arvestada.
Palju raskem on näiteks väikesepalgalistel paljulapselistel peredel. Ma ei ole pensionide tõstmise vastu ja riik peabki selleks raha leidma, aga omavalitsuste rahakotti piiludes ja oma valla eelarvet tehes näen ma palju rohkem neid vajadusi, mille rahuldamiseks ei anta ei viit sada ega seitset sada krooni inimesele kord aastas kätte, vaid hoolitsetakse selle eest, et inimesel, peredel, eri põlvkondadele oleks kergem hakkama saada. Näiteks hoolitseb omavalitsus selle eest, et koolilapsed ka kõige kaugematest nurkadest kooli saaksid sõidutatudSelleks kulub küllaltki suuri summasid ja omaette probleem on kogu koolibussindus häireteta käigus hoida. Tõlliste vallas veab lapsi kooli mitu bussi, igal aastal kulub bussiringide ülevalpidamiseks 400 000 krooni.
Kaudselt saavad toetust pensionärid. Maksame hoolt vajavate inimeste ülalpidamiseks hooldekodudes. Me paneme need kulud kõik eelarvesse kirja, aga ei saa sellest rääkida kui mingist lisatoetusest, sest taoline tegevus on omavalitsuse otsene ülesanne, olgu võimul ükskõik missuguse partei esindajad. Valimispropagandana taoline tegevus ei mõju ega tohigi mõjuda.
Valgamaa omavalitsused on oma eelarveraha kasutanud seadusele tuginedes. Sealjuures oleme mõnigi kord tunnetanud, et omavalitsused on praegu liiga väikesed. On tegevusi, mida saaks korraldada suures omavalitsuses odavamini. Kas ikka on õige pidada iga paarikümne kilomeetri järel ametis erialaspetsialiste, keda pealegi on raske leida? Ühe suurema omavalitsusena tegutsedes saaks suunata korraga ühe suurema summa teatud investeeringuks ühes valla osas, teienkord jälle teises. Paremini läheksid ilmselt läbi rahataotlused Euroopa Liidu toetuste saamiseks. Mina olen küll suuremate omavalitsuste moodustamise poolt ja meil olidki Õru vallaga teatud läbirääkimised ühinemiseks, kuid kuna üle-eestiliselt on see omavalitsuste liitumine vaiksemaks jäänud, jäi esialgu ka meil see samm astumata. Valga maakonnas tervikuna on omavalitsuste haldusterritoriaalne reform mitmekülgselt läbi mõeldud. Oleme ootama jäänud riigipoolset otsustavust ja majanduslikku tuge.
Teine küsimus on maavalitsuste roll. Meie omavalitsuste liidul on ladus koostöö oma maavalitsusega ja ühised ettevõtmised laabuvad. Aga küsima peaks, miks üldse on paljusid ettevõtmisi vaja korraldada nii, et maavalitsuse spetsialistid mõtlevad selle välja, omavalitsustel küsitakse ürituste läbiviimiseks raha ja tegelikult viivad omavalitsuste inimesed need läbi koos maavalitsuse spetsialistidega.
Olen mõelnud, et õige oleks ikkagi kahetasandiline valitsemine. Kohapealsed asjad lahendatakse kohapeal, maakondlikku otsustamist nõudvad investeeringud ja muud ettevõtmised tuleks otsustada selles kodanike poolt valitud ringis, kes näeb kogu maakonna arengut ühtse tervikuna. Siis jääks ära edasi-tagasi raha kandmine ja sellevõrra kui palju maavalitsuses on häid erialaspetsialiste tööle palgatud võiks neil kohtadel vähem olla.
Küll aga olen ma selle vastu, et loodaks uued suured üksused Eestit nn kihelkondadeks jagades. Siis tekiksid senisest hullemini mahajäänud ääremaad. Valgamaa kaotaks küll kohe kindlasti oma maines, sest juba praegu näitab, kuidas meie inimesi väheväärtuslikeks peetakse, sest enamik riigiasutuste põhikontoreid on Valgast ära viidud. Mingid bürood või osakonnad neid ei asenda. Isegi kui see on majanduslikult mõistlikum ja nii saadakse hakkama, kannatavad meie inimesed psüühiliselt sellepärast, et meil pole oma pensioniametit ega sõjakomissariaati. See ei olegi see, et ma ei saa oma asju aetud, vaid see, et meid ei peeta niisuguste suuremates kohtades loomulike asutuste olemasolu väärilisteks.Sotsiaaldemokraatide valmisprogrammis ei ole küll viiesajakrooniseid toetusi pensionäridele, aga nii nende kui ka kogu elanikkonna olukorra parandamine. Me mõtleme nii lastele kui ka vanuritele. Me ei raiska omavalitsuste raha valimiskampaaniale, aga mõtleme, kuidas mõistlikult majandades edasi minna.
Teisiti on asi väikeste omavalitsuste tulu jagamisega. Paljudes maakohtades moodustavadki enamiku elanikkonnast pensionärid. Taoline „priiskamine“ teeks neile küll heameelt, aga konkreetse omavalitsuse eelarvest oleks lisakulutuse tegemine küllalt keerukas. Kõige üldisemalt küsides – kas ka otstarbekas?
Omavalitsustel ja kogu riigilgi oleks palju rohkem võimalusi oma väikese sissetulekuga elanikke aidata. Esimene küsimus on – miks anda lisaraha just pensionäridele? Pensionid on meil küll pisikesed, aga see on inimesele kõige kindlam sissetulekuallikas. Igas kuus täpsel kuupäeval pensionirfaha laekub. Sellega saab ja tuleb arvestada.
Palju raskem on näiteks väikesepalgalistel paljulapselistel peredel. Ma ei ole pensionide tõstmise vastu ja riik peabki selleks raha leidma, aga omavalitsuste rahakotti piiludes ja oma valla eelarvet tehes näen ma palju rohkem neid vajadusi, mille rahuldamiseks ei anta ei viit sada ega seitset sada krooni inimesele kord aastas kätte, vaid hoolitsetakse selle eest, et inimesel, peredel, eri põlvkondadele oleks kergem hakkama saada. Näiteks hoolitseb omavalitsus selle eest, et koolilapsed ka kõige kaugematest nurkadest kooli saaksid sõidutatudSelleks kulub küllaltki suuri summasid ja omaette probleem on kogu koolibussindus häireteta käigus hoida. Tõlliste vallas veab lapsi kooli mitu bussi, igal aastal kulub bussiringide ülevalpidamiseks 400 000 krooni.
Kaudselt saavad toetust pensionärid. Maksame hoolt vajavate inimeste ülalpidamiseks hooldekodudes. Me paneme need kulud kõik eelarvesse kirja, aga ei saa sellest rääkida kui mingist lisatoetusest, sest taoline tegevus on omavalitsuse otsene ülesanne, olgu võimul ükskõik missuguse partei esindajad. Valimispropagandana taoline tegevus ei mõju ega tohigi mõjuda.
Valgamaa omavalitsused on oma eelarveraha kasutanud seadusele tuginedes. Sealjuures oleme mõnigi kord tunnetanud, et omavalitsused on praegu liiga väikesed. On tegevusi, mida saaks korraldada suures omavalitsuses odavamini. Kas ikka on õige pidada iga paarikümne kilomeetri järel ametis erialaspetsialiste, keda pealegi on raske leida? Ühe suurema omavalitsusena tegutsedes saaks suunata korraga ühe suurema summa teatud investeeringuks ühes valla osas, teienkord jälle teises. Paremini läheksid ilmselt läbi rahataotlused Euroopa Liidu toetuste saamiseks. Mina olen küll suuremate omavalitsuste moodustamise poolt ja meil olidki Õru vallaga teatud läbirääkimised ühinemiseks, kuid kuna üle-eestiliselt on see omavalitsuste liitumine vaiksemaks jäänud, jäi esialgu ka meil see samm astumata. Valga maakonnas tervikuna on omavalitsuste haldusterritoriaalne reform mitmekülgselt läbi mõeldud. Oleme ootama jäänud riigipoolset otsustavust ja majanduslikku tuge.
Teine küsimus on maavalitsuste roll. Meie omavalitsuste liidul on ladus koostöö oma maavalitsusega ja ühised ettevõtmised laabuvad. Aga küsima peaks, miks üldse on paljusid ettevõtmisi vaja korraldada nii, et maavalitsuse spetsialistid mõtlevad selle välja, omavalitsustel küsitakse ürituste läbiviimiseks raha ja tegelikult viivad omavalitsuste inimesed need läbi koos maavalitsuse spetsialistidega.
Olen mõelnud, et õige oleks ikkagi kahetasandiline valitsemine. Kohapealsed asjad lahendatakse kohapeal, maakondlikku otsustamist nõudvad investeeringud ja muud ettevõtmised tuleks otsustada selles kodanike poolt valitud ringis, kes näeb kogu maakonna arengut ühtse tervikuna. Siis jääks ära edasi-tagasi raha kandmine ja sellevõrra kui palju maavalitsuses on häid erialaspetsialiste tööle palgatud võiks neil kohtadel vähem olla.
Küll aga olen ma selle vastu, et loodaks uued suured üksused Eestit nn kihelkondadeks jagades. Siis tekiksid senisest hullemini mahajäänud ääremaad. Valgamaa kaotaks küll kohe kindlasti oma maines, sest juba praegu näitab, kuidas meie inimesi väheväärtuslikeks peetakse, sest enamik riigiasutuste põhikontoreid on Valgast ära viidud. Mingid bürood või osakonnad neid ei asenda. Isegi kui see on majanduslikult mõistlikum ja nii saadakse hakkama, kannatavad meie inimesed psüühiliselt sellepärast, et meil pole oma pensioniametit ega sõjakomissariaati. See ei olegi see, et ma ei saa oma asju aetud, vaid see, et meid ei peeta niisuguste suuremates kohtades loomulike asutuste olemasolu väärilisteks.Sotsiaaldemokraatide valmisprogrammis ei ole küll viiesajakrooniseid toetusi pensionäridele, aga nii nende kui ka kogu elanikkonna olukorra parandamine. Me mõtleme nii lastele kui ka vanuritele. Me ei raiska omavalitsuste raha valimiskampaaniale, aga mõtleme, kuidas mõistlikult majandades edasi minna.
' KAGUPIIRILT RIIGIKOGUSSE
Valimiste turulett ja Ilusa Elu Eesti tühjendusmüük. Kaido Tamberg
On käes jälle ilus valimiste roosamanna rannapidu ja ka lihtsa kodaniku hääl au sisse tõusnud. Tulevad ka ,,Rändlinnud“ põhjapoolsetest maakondadest lõunaeestlasele ilusast ja lihtsast elust heietama . Pesa jääb küll reeglina punumata ja muna munemata, aga mis see siis ikka loeb?Eks ta ole!Oma plaanidele ja arusaamadele püüame ka meie,sotsiaaldemokraadid,valija volitusi saada!Peab tunnistama, et on raske selles rahaerakondade plakatiorgias ja enda valjuhäälses vimplitega ehtimises soliidseks jääda, sest mõniasi tahab korraga nii naerma , kui nutma panna.Loosunglikkus ja tühiideede turustamine läikpaberil kipub paraku asendama koostööle suunatud ja hädavajalikku arutelu rahva ja riigi ees seisvate probleemide üle.Sotsiaaldemokraatia on hoolivuse ideoloogia.Sotsiaaldemokraatidele on tähtis riigi ja rahva igakülgne harmooniline arendamine ja võrdsete võimaluste olemasolu.Olles lõunaeestlane, soovin ma oma kodukandi väärikuse ja elujõu taastamist.Riigi kogu tarmukus ja raha on suunatud rannikulinnadesse ja uutese,,stepiküladesse“ nende ümber,pumbates siitmailt välja töö- ja elujõudu.Siiani on sisuliselt puudunud regionaalpoliitika ja lokkab ükskõiksus riigi, kui terviku aregu üle.Olen veendunud, et seda olukorda on vaja otsekohe muuta ja asuda peatama rahva väljavoolu,taastama asustust ja Eesti terviklikkust.Me ei ole ühepäevikud ja peame ka oma lastele riiki jätma.
Ka meie rahva ja riigi alustala,haridus, vajab uusi lähenemisi.Kas on ikka õige, et väike koolijüts paisatakse kohe esimesest päevast meeletusse konkurentsi ja võistlusesse?Kas ei peaks tal ikka mõni aasta ilma galoppimata lasta olla väike inimene ja teda eluheitlusteks rahulikult ette valmistada?Ega laialt propageeritud idee konkurentsi valivast ja tervistavast mõjust ka alati üheselt paika pea.Katsutagu seda konkurentsijuttu või oma abikaasa peal? On ju võimalik asju korraldada ka nii, et 20 kilone inimhakatis iga päev 10 kilost koolikotti, mis kriitpaberist tulvil,nagu ellujäämiskursustel Põhja-Korea sõdur, tarima ei peaks!Koolis tuleb tegeleda vaimse ja füüsilise vägivalla väljutamisega nii õpilaste,kui ka peadgoogide hulgast.Samuti pole õige varakapitalistliku ,,klient-teenindaja“suhte kultiveerimine õpetaja-õpilase ja arsti-patsiendi vahel.See on erisuhe, mis peab rajanema oskustel,väärikusel,teineteise austamisel, mitte ostan-müün suhtel.Õpetaja ja arsti elukutse väärikus on vaja taastada.
Mulle endale imponeerib mõte taastada koolides riigitellimuslik autokool, kus noort inimest hoolega ja asjatundmisega õpetataks autot taltsutama ja kaasliiklejat austama.Ehk siis ka väheneks asfalditöllide ja nende ohvrite arv meie teedel!On ju autojuhiluba ja juhtimisoskus tänapäeval eelkõige eluline esmavajadus, mitte mingi luksus.
Siit eelnevast saame kokku ka ühe väikese valimisloosungi:EESTI TERVEKS!.
Ühest küljest oleks see soov tagada eestis Ühe Eesti poliitika, kus Eesti asi tähendaks ikka kogu eesti asja ajamist, mitte ühe arvel teise toitmist.Teisest küljest on selles loosungis mõte panustada tervishoidu nii, et rohkem tähelepanu saaks rahvast ja raha säästev haiguste varane avastamine ning ennetustöö.Samuti ravijärjekorrad?!Mis kasu on ,rohkem raha pihku“poliitikast, kui kogu oma raha peos ravijärjekorras sured?
Ka meie rahva ja riigi alustala,haridus, vajab uusi lähenemisi.Kas on ikka õige, et väike koolijüts paisatakse kohe esimesest päevast meeletusse konkurentsi ja võistlusesse?Kas ei peaks tal ikka mõni aasta ilma galoppimata lasta olla väike inimene ja teda eluheitlusteks rahulikult ette valmistada?Ega laialt propageeritud idee konkurentsi valivast ja tervistavast mõjust ka alati üheselt paika pea.Katsutagu seda konkurentsijuttu või oma abikaasa peal? On ju võimalik asju korraldada ka nii, et 20 kilone inimhakatis iga päev 10 kilost koolikotti, mis kriitpaberist tulvil,nagu ellujäämiskursustel Põhja-Korea sõdur, tarima ei peaks!Koolis tuleb tegeleda vaimse ja füüsilise vägivalla väljutamisega nii õpilaste,kui ka peadgoogide hulgast.Samuti pole õige varakapitalistliku ,,klient-teenindaja“suhte kultiveerimine õpetaja-õpilase ja arsti-patsiendi vahel.See on erisuhe, mis peab rajanema oskustel,väärikusel,teineteise austamisel, mitte ostan-müün suhtel.Õpetaja ja arsti elukutse väärikus on vaja taastada.
Mulle endale imponeerib mõte taastada koolides riigitellimuslik autokool, kus noort inimest hoolega ja asjatundmisega õpetataks autot taltsutama ja kaasliiklejat austama.Ehk siis ka väheneks asfalditöllide ja nende ohvrite arv meie teedel!On ju autojuhiluba ja juhtimisoskus tänapäeval eelkõige eluline esmavajadus, mitte mingi luksus.
Siit eelnevast saame kokku ka ühe väikese valimisloosungi:EESTI TERVEKS!.
Ühest küljest oleks see soov tagada eestis Ühe Eesti poliitika, kus Eesti asi tähendaks ikka kogu eesti asja ajamist, mitte ühe arvel teise toitmist.Teisest küljest on selles loosungis mõte panustada tervishoidu nii, et rohkem tähelepanu saaks rahvast ja raha säästev haiguste varane avastamine ning ennetustöö.Samuti ravijärjekorrad?!Mis kasu on ,rohkem raha pihku“poliitikast, kui kogu oma raha peos ravijärjekorras sured?
Sotsiaaldemokraatia ei ole nõukasotsialism!Sotsiaaldemokraatia on inimese väärtustamise ja hooliva riigi ideoloogia.Asjadele saab vaadata vaid inimväärikust ja heaolu arvestava nurga alt!Kõik muu on selle kõrval tühiasi.Priske majanduskasv ja glamuurne riik pole väärt midagi, kui tavakodanik peab kuid ravijärjekordades ootama,teedel hukuvad meie lapsed ja tulevikku ei planeerita.Kuldvasika orjamine ja üheülbastav massikultuur tarbimiskarusellis ei ole meie rahva ja meie laste huvides.Väärikas inimene ja toimiv riik on meie eesmärgiks.Kui olete sellega nõus, siis andke oma hääl sinna, kus seda hinnatakse ja teie eneste tegelike huvide teostamisel kasutatakse.Teie hääl on õiges kohas, kui hääletate SOTSIAALDEMOKRAATIDE kandidaatide POOLT!Inimene eelkõige..ja seda ka Kagu-Eestis!!
' KAGUPIIRILT RIIGIKOGUSSE
Kolmteist küsimust Kauksi Üllele.
1.Te olete kuue lapse ema. Kas te usute, et Teie lastel oleks Lõuna - Eestis edukat tulevikku.
Suuremad lapsed on kõik oma tulevikunägemused juba varakult seostanud Lõuna-Eestiga. Esimene tütar, kes õpib ämmaemandaks hakkab loodetavasti perenaiseks minu sünnikodus, Rõuge kihelkonnas, järgmine tütar õpib keskkonnakaitsjaks ning on aktivist Seto Noorte Seltsis, kolmas tütar õpib Väimelas turismi ja toitlustamise korraldamist ja unistab elust oma maal, suurem poeg astus Seto Pärimusteatri noortestuudiosse. Väiksemad, Leelo ja Truvar kasvavad ka seto keelses keskkonnas.
2. Eelmisel aastal oli Teil väga edukas projekt Taarka, millised on selle aasta plaanid ja ettevõtmised?
Taarka on rohkem kui projekt, see on südameasi. Õigus iseendale, oma kultuurile ja keelele igas olukorras. Loodan anda oma panuse et Taarka jõuaks kinolinale. Pooleli on uued näidendid, noorsooteemaline näiteks oma suuremate laste ja nende sõprade lapsepõlvest linnas.
3. Setumaa on alati Teie hingeasjaks olnud. Mis eristab ühte õiget setut tavalisest eestlasest? Ja mida ta tulevikult oodata võiks?
Seto kultuur on olnud veel sadakond aastat tagasi muistne kõrgkultuur. Setomaa rahvaluule on vormikindel ja rikkalik, parimad lauluemad oleks võinud vabalt võistelda Homerosega. Eepose looja Vabarna Anne lõi pikki lüroeepilisi laule 9 lapse ja talutöö kõrval. Käsitöö, eriti kangakudumine on siin olnud au sees. Nooriku hõpõkraam võis olla mitu kilo raske. Elati väikses lihtsas suitsutares, siseõuega kindlusekujulises talus. Seto asualad jäid ida ja lääne piirile. Konservatiivne kange rahvas hoidis viimase ajani oma maad ja sellega seoses ka eesti idapiiri. Rasked ajad tõukasid inimesed kodudest, ilma võimaluseta käia lapsepõlvekodus või vanemate kääpal. Ikka küsiks tulevikult seto kultuuri jätkumist ka mitmeid põlvi pärast meid.
4. Mis võiks olla Lõuna-Eesti NOKIA?
Lendav vaip või rändav ahi. Setomaal käib Setomaa valdade Liidu eestvõttel meistrite koolitus kus õpitakse suure vanaaegse ahju, savihoonete ja palkmajade tegemist, näis mis sealt vahvat välja tuleb...Kindlasti on oluline endaks jääda ja hoida oma lätted puhtad ja metsad kasvamas.
5. Millised muutused meelitaks Teie arvates inimesed Lõuna-Eestisse tagasi?
Meelitada pole vaja. Las tulla need kes tõesti tahavad ja on valmis loovalt arendama meie kokkuhoidlikku, looduslähedast, jumalatekartlikku, ilusat elu. Muidu Jakob von Üksküll arvas, et varsti jõuavad kohale kliimapõgenikud Hiinast ja indiast sadades tuhamdetes...
6.Millega enne tegelesid?
Õppisin Ülikoolis ajakirjanikuks, töötasin aastatel 1991-1993 Võru raadio peatoimetajana, seejärel Fenno-Ugria Tartu osakonna juhatajana. Esimese näidendi kirjutasin Rõuge koolis viienda klassi õpilasena. Olen avaldanud umbes 15 raamatut, sealhulgas luulet, romaane, jutukogusid, näidendeid. Olen olnud ka väikest viisi produtsent lõunaeesti kirjanduse, kunsti ja muusika alal, aga see on rohkem hobi korras.
7.Miks otsustasid poliitikas kätt proovida?
Eks ma enne ka ole jälginud mis toimub, aga nüüd hakkasin aru saama kuidas ühiskond toimib, siis tuli julgus, Sotsiaaldemokraatlikku erakonda jõudsin välja erakondade ühinemise kaudu. Alustasi kunagi konservatiivide ja vabariiklaste ridades. Aga ülikoolis oli minu lemmikõppejõud Marju Lauristin. Kui olin kandideerida otsustanud, nägin aastavahetuse paiku unes et ta kinkis mulle oma valged sõrmkindad...
8.Kas eestis on hea olla ema, mis on emade probleem?
Eestis ei ole kerge ema olla. Eesti naine võib olla väga tubli, töökas, haritud jne. Kuid selleks et luua lastele kasvamiseks terve õhkkonnaga pere ei piisa ainult naise tahtest. Raske on teha hästi oma tööd ja olla hea ema. Tänavad on täis laste peale sisistavaid emasid, purjus tüdrukuid ja naisi. Eestis vohavad ebaterved eluviisid, moraalitus, tarbimise eelistamine lastele. Eluase on kallis soetada, inimesed on depressioonis. Kui kohtan toredaid lapsi või noori, imetlen ja tänan mõttes alati nende vanemaid.
9.Milline on sinu põhisõnum?
Kuni Su küla veel elab, elad Sina ka.
Globaliseeruv maailm sureb oma saasta sisse võidutootes ja võidutarbides. Ilus puhas, paraja suurusega küla, kus kool kauplus ja kultuurimaja ni puhas vesi olemas on mõnus elukeskkond.
10.Milline on suurim kohalik probleem? Kuidas lahendada?
Elanike passiivsus. Lahendada tuleb isikliku veenmise ja koostöö pakkumise abil iga hinna eest
11.Millised on eesti suurimad probleemid?
Hetkel väljasuremine ja oma kultuurist loobumine.
12.Kuidas lahendada?
Esiteks tuleb need asjad probleemiks tunnistada laiemas ulatuses ja siis neile laiades huklkades lahendusi otsida
13.Kas eestlased on valmis sotsiaaldemokraatlikuks mõtteviisiks?
Arvan et on, sest olukord arstiabi ja koolihariduse alal on allpool nõukoguaegset taset ja kõvasti.
Suuremad lapsed on kõik oma tulevikunägemused juba varakult seostanud Lõuna-Eestiga. Esimene tütar, kes õpib ämmaemandaks hakkab loodetavasti perenaiseks minu sünnikodus, Rõuge kihelkonnas, järgmine tütar õpib keskkonnakaitsjaks ning on aktivist Seto Noorte Seltsis, kolmas tütar õpib Väimelas turismi ja toitlustamise korraldamist ja unistab elust oma maal, suurem poeg astus Seto Pärimusteatri noortestuudiosse. Väiksemad, Leelo ja Truvar kasvavad ka seto keelses keskkonnas.
2. Eelmisel aastal oli Teil väga edukas projekt Taarka, millised on selle aasta plaanid ja ettevõtmised?
Taarka on rohkem kui projekt, see on südameasi. Õigus iseendale, oma kultuurile ja keelele igas olukorras. Loodan anda oma panuse et Taarka jõuaks kinolinale. Pooleli on uued näidendid, noorsooteemaline näiteks oma suuremate laste ja nende sõprade lapsepõlvest linnas.
3. Setumaa on alati Teie hingeasjaks olnud. Mis eristab ühte õiget setut tavalisest eestlasest? Ja mida ta tulevikult oodata võiks?
Seto kultuur on olnud veel sadakond aastat tagasi muistne kõrgkultuur. Setomaa rahvaluule on vormikindel ja rikkalik, parimad lauluemad oleks võinud vabalt võistelda Homerosega. Eepose looja Vabarna Anne lõi pikki lüroeepilisi laule 9 lapse ja talutöö kõrval. Käsitöö, eriti kangakudumine on siin olnud au sees. Nooriku hõpõkraam võis olla mitu kilo raske. Elati väikses lihtsas suitsutares, siseõuega kindlusekujulises talus. Seto asualad jäid ida ja lääne piirile. Konservatiivne kange rahvas hoidis viimase ajani oma maad ja sellega seoses ka eesti idapiiri. Rasked ajad tõukasid inimesed kodudest, ilma võimaluseta käia lapsepõlvekodus või vanemate kääpal. Ikka küsiks tulevikult seto kultuuri jätkumist ka mitmeid põlvi pärast meid.
4. Mis võiks olla Lõuna-Eesti NOKIA?
Lendav vaip või rändav ahi. Setomaal käib Setomaa valdade Liidu eestvõttel meistrite koolitus kus õpitakse suure vanaaegse ahju, savihoonete ja palkmajade tegemist, näis mis sealt vahvat välja tuleb...Kindlasti on oluline endaks jääda ja hoida oma lätted puhtad ja metsad kasvamas.
5. Millised muutused meelitaks Teie arvates inimesed Lõuna-Eestisse tagasi?
Meelitada pole vaja. Las tulla need kes tõesti tahavad ja on valmis loovalt arendama meie kokkuhoidlikku, looduslähedast, jumalatekartlikku, ilusat elu. Muidu Jakob von Üksküll arvas, et varsti jõuavad kohale kliimapõgenikud Hiinast ja indiast sadades tuhamdetes...
6.Millega enne tegelesid?
Õppisin Ülikoolis ajakirjanikuks, töötasin aastatel 1991-1993 Võru raadio peatoimetajana, seejärel Fenno-Ugria Tartu osakonna juhatajana. Esimese näidendi kirjutasin Rõuge koolis viienda klassi õpilasena. Olen avaldanud umbes 15 raamatut, sealhulgas luulet, romaane, jutukogusid, näidendeid. Olen olnud ka väikest viisi produtsent lõunaeesti kirjanduse, kunsti ja muusika alal, aga see on rohkem hobi korras.
7.Miks otsustasid poliitikas kätt proovida?
Eks ma enne ka ole jälginud mis toimub, aga nüüd hakkasin aru saama kuidas ühiskond toimib, siis tuli julgus, Sotsiaaldemokraatlikku erakonda jõudsin välja erakondade ühinemise kaudu. Alustasi kunagi konservatiivide ja vabariiklaste ridades. Aga ülikoolis oli minu lemmikõppejõud Marju Lauristin. Kui olin kandideerida otsustanud, nägin aastavahetuse paiku unes et ta kinkis mulle oma valged sõrmkindad...
8.Kas eestis on hea olla ema, mis on emade probleem?
Eestis ei ole kerge ema olla. Eesti naine võib olla väga tubli, töökas, haritud jne. Kuid selleks et luua lastele kasvamiseks terve õhkkonnaga pere ei piisa ainult naise tahtest. Raske on teha hästi oma tööd ja olla hea ema. Tänavad on täis laste peale sisistavaid emasid, purjus tüdrukuid ja naisi. Eestis vohavad ebaterved eluviisid, moraalitus, tarbimise eelistamine lastele. Eluase on kallis soetada, inimesed on depressioonis. Kui kohtan toredaid lapsi või noori, imetlen ja tänan mõttes alati nende vanemaid.
9.Milline on sinu põhisõnum?
Kuni Su küla veel elab, elad Sina ka.
Globaliseeruv maailm sureb oma saasta sisse võidutootes ja võidutarbides. Ilus puhas, paraja suurusega küla, kus kool kauplus ja kultuurimaja ni puhas vesi olemas on mõnus elukeskkond.
10.Milline on suurim kohalik probleem? Kuidas lahendada?
Elanike passiivsus. Lahendada tuleb isikliku veenmise ja koostöö pakkumise abil iga hinna eest
11.Millised on eesti suurimad probleemid?
Hetkel väljasuremine ja oma kultuurist loobumine.
12.Kuidas lahendada?
Esiteks tuleb need asjad probleemiks tunnistada laiemas ulatuses ja siis neile laiades huklkades lahendusi otsida
13.Kas eestlased on valmis sotsiaaldemokraatlikuks mõtteviisiks?
Arvan et on, sest olukord arstiabi ja koolihariduse alal on allpool nõukoguaegset taset ja kõvasti.
' KAGUPIIRILT RIIGIKOGUSSE
Miks naised peaksid osalema poliitikas ja kellele on seda vaja? Anneli Luisk
Eesti nimetab ennast demokraatlikuks riigiks, kus kõigil on võrdsed võimalused osaleda poliitika kujundamise protsessis kas kohaliku poliitikuna või Riigikogu liikmena. Kahjuks ei taga lihtsalt võrdsete võimaluste kõvahäälne deklareerimine ja paberi mustale kandmine seda, et naiste esindatus poliitilistes organisatsioonides oleks nii suur, et naised saavad arvestatavalt kaasa rääkida nendes olulistes küsimustes, mis on jäänud meie edukas arengus tahaplaanile ning kallutanud Eesti elu väga suurde kreeni. Näiteks võib võtta Riigikogu, kus käesoleva koosseisu 101 saadikust on ainult 19 naist (18,8 %) ja nende häältest jääb väheseks selleks, et rääkida kaasa naiste seisukohalt oluliste küsimustes.
Kui analüüsida hetkeolukorda, siis millised eluvaldkonnad on jäänud vaeslapse ossa. Need on valdkonnad, mis pakuvad suuremas osas just naistele tööd või millega tegelevad just eelkõige naised. Suures kriisi on tervishoiu korraldamine ja kvaliteetse arstiabi tagamine kõigile abivajajatele, haridus kiratseb lõpmatust reformimisest, alushariduse tagamine, mis annaks naistele võimaluse aktiivselt osaleda nii töö-, kui ka vabatahtlikus tegevuses, on jäetud väga ebavõrdsetes tingimustes olevate kohalike omavalitsuste korraldada, mittetulundusühingute tegevuse rahastamine sõltub igasugu erinevate programmide ja fondide rahastamisest või rahastamatusest, kus omaosalus ja sildfinantseerimine panevad piirid ja võtavad ära viimasegi võimaluse jne. Seda loetelu annaks veel jätkata, aga selge on see, et tegu on valdkondadega, mis on olulised just inimeste igapäevase elu seisukohalt ja kus enamuses on tegevad naised, kes ei lähe barrikaadidele oma õiguseid nõudma vaid loodavad poliitikute tervele mõistusele unustades ära, et poliitikud on enamuses meessoost, kes mõtlevad meestele omaselt ja seda ei saa neile teps mitte pahaks panna. Pigem on vaja mehisele mõtlemisele ja tegutsemise kõrvale naiselikku vaistu ning hinge ja südamega lähenemist, mis aitab inimesele lähedamaks muuta kõik need erinevates strateegiates ja arengukavades kajastatud mõõdetavad ja kaalutavad ettevõtmised. Probleem on ju selles, et me oleme ära unustanud inimesed ja nende põhivajadused, milleks ei ole mitte viie Euroopa rikkama riigi hulga saamine vaid see, et igal Eestimaa inimesel oleks võimalik süüa tervislikku Eestimaal kasvanud toitu, kasvada ja elada terves peres, saada hea haridus, töötada alal, mis pakub lisaks sissetulekule ka eneseteostust, õppida kogu elu, osaleda aktiivselt kultuurielus ja väärikalt veeta oma vanaduspõlv.
Naiste osalemine poliitikas on väga vajalik ja seda on tõestanud nii Põhjamaade kui ka Euroopa Liidu riikide kogemus, kus pööratakse naiste poliitikasse kaasamisele väga suurt tähelepanu. Naiste kaasamist poliitikasse ei ole seal tehtud mitte selle pärast, et naised nii tahavad vaid seetõttu, et poliitilistes otsustes oleks arvestatud võimalikult laia sihtrühma vajaduste ja võimalustega, et need eluvaldkonnad, mis mõjutavad meie igapäevast elu, ei jääks investeeringute ja objektide varju vaid sellega tegeldakse samaaegselt. Eelpool nimetatud riikides on naised ise mõistnud, mida tähendab see, kui otsustustasandil on rohkem naisi ja milline võib olla tulemus, kui naine valib naist. Kui vaadata statistikat selle kohta, kui palju on naisi Põhjamaade parlamentides, siis kõige suurem esindatus on Rootsis, kus 349 saadikust 165 (47,3%) on naised. Soomes on 200 liikmest 76 naist (38%), Norras 169 liikmest 64 naist ( 37,9) ja Taanis 179 liikmest 66 on naist (37,4%). Arvud kõnelevad enda eest, kui asetada siia Eesti vastavad näitajad, 101 Riigikogu liikmest on 19 naist (18,8%).
Mul on ääretult hea meel, et järgmistel Riigikogu valimistel, mis toimuvad juba 4. märtsi järgmisel aastal on võimalik valida paljude naiskanditaatide hulgas ja anda oma panus selleks, et elu Eestis saaks tasapisi tagasi tasakaalu, mis on aluseks pikaajalisele jätkusuutlikule arengule, kus on arvestatud kõikide huvigruppide vajaduste ja võimalustega sõltumata nende soost, rahvusest või sotsiaalsest staatusest ning Eesti ei oleks naiste esindatuse koha pealt maailma riikige hulgas enam 55 kohal vaid julgelt 20 hulgas. Selleks on vaja, et järgmises Riigikogu koosseisus oleks vähemalt 30 naist. Pidage meeles, et naiste aktiivsemat osalemist poliitikas on vaja meile kõigile.
Kui analüüsida hetkeolukorda, siis millised eluvaldkonnad on jäänud vaeslapse ossa. Need on valdkonnad, mis pakuvad suuremas osas just naistele tööd või millega tegelevad just eelkõige naised. Suures kriisi on tervishoiu korraldamine ja kvaliteetse arstiabi tagamine kõigile abivajajatele, haridus kiratseb lõpmatust reformimisest, alushariduse tagamine, mis annaks naistele võimaluse aktiivselt osaleda nii töö-, kui ka vabatahtlikus tegevuses, on jäetud väga ebavõrdsetes tingimustes olevate kohalike omavalitsuste korraldada, mittetulundusühingute tegevuse rahastamine sõltub igasugu erinevate programmide ja fondide rahastamisest või rahastamatusest, kus omaosalus ja sildfinantseerimine panevad piirid ja võtavad ära viimasegi võimaluse jne. Seda loetelu annaks veel jätkata, aga selge on see, et tegu on valdkondadega, mis on olulised just inimeste igapäevase elu seisukohalt ja kus enamuses on tegevad naised, kes ei lähe barrikaadidele oma õiguseid nõudma vaid loodavad poliitikute tervele mõistusele unustades ära, et poliitikud on enamuses meessoost, kes mõtlevad meestele omaselt ja seda ei saa neile teps mitte pahaks panna. Pigem on vaja mehisele mõtlemisele ja tegutsemise kõrvale naiselikku vaistu ning hinge ja südamega lähenemist, mis aitab inimesele lähedamaks muuta kõik need erinevates strateegiates ja arengukavades kajastatud mõõdetavad ja kaalutavad ettevõtmised. Probleem on ju selles, et me oleme ära unustanud inimesed ja nende põhivajadused, milleks ei ole mitte viie Euroopa rikkama riigi hulga saamine vaid see, et igal Eestimaa inimesel oleks võimalik süüa tervislikku Eestimaal kasvanud toitu, kasvada ja elada terves peres, saada hea haridus, töötada alal, mis pakub lisaks sissetulekule ka eneseteostust, õppida kogu elu, osaleda aktiivselt kultuurielus ja väärikalt veeta oma vanaduspõlv.
Naiste osalemine poliitikas on väga vajalik ja seda on tõestanud nii Põhjamaade kui ka Euroopa Liidu riikide kogemus, kus pööratakse naiste poliitikasse kaasamisele väga suurt tähelepanu. Naiste kaasamist poliitikasse ei ole seal tehtud mitte selle pärast, et naised nii tahavad vaid seetõttu, et poliitilistes otsustes oleks arvestatud võimalikult laia sihtrühma vajaduste ja võimalustega, et need eluvaldkonnad, mis mõjutavad meie igapäevast elu, ei jääks investeeringute ja objektide varju vaid sellega tegeldakse samaaegselt. Eelpool nimetatud riikides on naised ise mõistnud, mida tähendab see, kui otsustustasandil on rohkem naisi ja milline võib olla tulemus, kui naine valib naist. Kui vaadata statistikat selle kohta, kui palju on naisi Põhjamaade parlamentides, siis kõige suurem esindatus on Rootsis, kus 349 saadikust 165 (47,3%) on naised. Soomes on 200 liikmest 76 naist (38%), Norras 169 liikmest 64 naist ( 37,9) ja Taanis 179 liikmest 66 on naist (37,4%). Arvud kõnelevad enda eest, kui asetada siia Eesti vastavad näitajad, 101 Riigikogu liikmest on 19 naist (18,8%).
Mul on ääretult hea meel, et järgmistel Riigikogu valimistel, mis toimuvad juba 4. märtsi järgmisel aastal on võimalik valida paljude naiskanditaatide hulgas ja anda oma panus selleks, et elu Eestis saaks tasapisi tagasi tasakaalu, mis on aluseks pikaajalisele jätkusuutlikule arengule, kus on arvestatud kõikide huvigruppide vajaduste ja võimalustega sõltumata nende soost, rahvusest või sotsiaalsest staatusest ning Eesti ei oleks naiste esindatuse koha pealt maailma riikige hulgas enam 55 kohal vaid julgelt 20 hulgas. Selleks on vaja, et järgmises Riigikogu koosseisus oleks vähemalt 30 naist. Pidage meeles, et naiste aktiivsemat osalemist poliitikas on vaja meile kõigile.
' KAGUPIIRILT RIIGIKOGUSSE
"Tõeterad Võrumaal" Kalvi Kõva
Kätte on jõudnud aeg, kui poliitilised rändlinnud lendavad Lõuna-Eestisse. Mitu aastat kestnud vaikelu on lõppenud ja parteibüroode kirjatuvid külvavad maakonnalehed taas üle oluliste ja sisukate artiklitega. Võrokesed, hoidke eest! Pudrumäed ja piimajõed on meie poole teel. Kui aga vaadata järgmise aasta riigieelarve eelnõu ning oluliste arengukavade tööversioone, tuleb oma raha eest tellida pool portsu suurmaputru ja klaas hapupiima.
Riigi tugimaanteede hoolduse ja investeeringute summa väheneb Kagu teedevalitsuse eelarves kuni 50 miljoni krooni võrra, mille eest saaks keskeltläbi 25 kilomeetrit teid tolmuvaba katte. See tähendab eelkõige seda, et Võrumaa teed elavad järgmisel aastal kehvemini, kui oleme lootnud.
Uue õpetajate palgamudeli ja rahastamisskeemi järgi saab Võrumaa oluliselt vähem raha. Näiteks Rõuge valla summa väheneb ligi 20 protsenti. Huvitav, kas meie peaminister on saanud teate Saksamaa õpetajate suurest palgalangusest?
Praegu Lõuna-Eesti haiglas töötavad arstid ja õed võivad mõne aasta pärast julgelt osta pileti Soome, sest sotsiaalministeeriumis valmiv uus haiglavõrgu strateegia näeb meile kavandatavas maakonnahaiglas ette vaid näputäie laia profiiliga doktoreid.
Kõik on väga tähtsad valdkonnad, raha aga ei jätku. Kas tõesti on riigi rahakott nii õhuke?
Üldise majanduskasvu taustal suurenevad avaliku sektori kulutused kiiremini kui tulud. Tundub, et maksualandustest tingitud esimene tagasilöök on käes. Eriti ilmekalt paistab see silma Eesti äärealadel. Vallavanema ameti tõttu käin aeg-ajalt ka esimeses ehk unistuste Eestis. Seal ostavad inimesed kolm-neli miljonit krooni maksvaid eluasemeid. Võrumaal annab niisugust töökohta otsida, kus kõhu kõrvalt sellise raha saab säästa.
Olen kindel, et meie inimeste teise Eestisse kuulumise põhjuseks pole vähene tublidus, vaid vead ühiskonnakorralduses ja puudused regionaalpoliitikas. Ebaõiglaselt madal töötasu, ebaühtlane ettevõtluse areng ning elamisväärse infrastruktuuri puudumine on selle otsesteks näitajateks.
Sadamate ja raudteede Eesti investeerib tulevikku. Meil aga, panustamata olevikku, laste haridusse, tervishoidu, sotsiaalsfääri ning infrastruktuuri, on raske hoida Võrumaal teid, kelle hüvanguks peab investeerima tulevikku. Riigi panus regionaalselt tugevatesse omavalitsustesse, sotsiaalsektorisse ning teaduspõhisesse ettevõtlusse ei tohi maha jääda majanduskasvust ega muutuda poliitikute jõulukingituseks. Need tõeterad on selged ka Võrumaa väikesele poliitikule.
Vastuhakk poliiträndlindude lõputule vidinale ning omavahelisele aganate üleskeerutamisele suurendab võimalusi nelja-aastane vaikeluperiood üle elada.
Riigi tugimaanteede hoolduse ja investeeringute summa väheneb Kagu teedevalitsuse eelarves kuni 50 miljoni krooni võrra, mille eest saaks keskeltläbi 25 kilomeetrit teid tolmuvaba katte. See tähendab eelkõige seda, et Võrumaa teed elavad järgmisel aastal kehvemini, kui oleme lootnud.
Uue õpetajate palgamudeli ja rahastamisskeemi järgi saab Võrumaa oluliselt vähem raha. Näiteks Rõuge valla summa väheneb ligi 20 protsenti. Huvitav, kas meie peaminister on saanud teate Saksamaa õpetajate suurest palgalangusest?
Praegu Lõuna-Eesti haiglas töötavad arstid ja õed võivad mõne aasta pärast julgelt osta pileti Soome, sest sotsiaalministeeriumis valmiv uus haiglavõrgu strateegia näeb meile kavandatavas maakonnahaiglas ette vaid näputäie laia profiiliga doktoreid.
Kõik on väga tähtsad valdkonnad, raha aga ei jätku. Kas tõesti on riigi rahakott nii õhuke?
Üldise majanduskasvu taustal suurenevad avaliku sektori kulutused kiiremini kui tulud. Tundub, et maksualandustest tingitud esimene tagasilöök on käes. Eriti ilmekalt paistab see silma Eesti äärealadel. Vallavanema ameti tõttu käin aeg-ajalt ka esimeses ehk unistuste Eestis. Seal ostavad inimesed kolm-neli miljonit krooni maksvaid eluasemeid. Võrumaal annab niisugust töökohta otsida, kus kõhu kõrvalt sellise raha saab säästa.
Olen kindel, et meie inimeste teise Eestisse kuulumise põhjuseks pole vähene tublidus, vaid vead ühiskonnakorralduses ja puudused regionaalpoliitikas. Ebaõiglaselt madal töötasu, ebaühtlane ettevõtluse areng ning elamisväärse infrastruktuuri puudumine on selle otsesteks näitajateks.
Sadamate ja raudteede Eesti investeerib tulevikku. Meil aga, panustamata olevikku, laste haridusse, tervishoidu, sotsiaalsfääri ning infrastruktuuri, on raske hoida Võrumaal teid, kelle hüvanguks peab investeerima tulevikku. Riigi panus regionaalselt tugevatesse omavalitsustesse, sotsiaalsektorisse ning teaduspõhisesse ettevõtlusse ei tohi maha jääda majanduskasvust ega muutuda poliitikute jõulukingituseks. Need tõeterad on selged ka Võrumaa väikesele poliitikule.
Vastuhakk poliiträndlindude lõputule vidinale ning omavahelisele aganate üleskeerutamisele suurendab võimalusi nelja-aastane vaikeluperiood üle elada.
' KAGUPIIRILT RIIGIKOGUSSE
"LIHTSAD, aga tähtsad asjad" Sirje Tobreluts
Käes on detsember, aasta suurim ootusteaeg. Kuu, mis täidab igaühe, nii suure kui väikese, südame lootuste ja soovidega.
On aeg vaadata endasse ja meid ümbritsevasse ning avastada seal seletamatu tunne- igatsus imelise järele. Igatsus rõõmu, igatsus mõistmise ja armastuse järele.
Minu laual põleb küünal ja tihti heidan pilgu küünlaleegile, et mõelda ja meenutada 2006. aasta tegemisi ja tunnustada tegijaid. Mind vaevab mõte, kui vähe me ikka märkame, mis me ümber toimub. Nii heas kui halvas mõttes.
Eelkõige tahan südamelt maha puistata halva. Toon vaid paar näidet hästi asustatud Tilsist. Eriti lõhkumiste rohked on nädalalõpud. Lõhutakse kõike, eriti neid kohti, mis on juba korrastatud. Mitmel korral on lõhutud pargis ehitatavat sotsiaalmaja, lasteaia aeda. Vallamaja ja lasteaia ukse juures tehti tuld, mõtlemata millised tagajärjed oleksid võinud olla. Ja nüüd on siis järjekord jõulukuuseni jõudnud. Milline on nende inimeste südametunnistus, kas vahel ikka paneb mõtlema, miks ma nii teen, see on ju kõigile jõulumeeleolu loomiseks ja lastele rõõmuks. Mul oli küll klimp kurgus seda nähes ja kindel sõnum konstaablile- me peame leidma need kurikaelad. Vallavalitsus paneb välja autasu neile julgetele inimestele, kes märkavad lõhkumisi ja muud sarnast ja annavad valda teada. Uueks aastaks on planeeritud paigaldada videovalve. Loodan, et kõik üheskoos , suudame pahedest jagu saada. Vaja oleks hoopiski igasse valda oma konstaabel, kes suudaks ise palju asju ennetada. Kahjuks ei jätku sellise palgapoliitika juures mehi. Siit tulevad ka igapäevased pahed.
Aga tegelikult on meie ümber ikka väga palju kaunist ja tegusat. Märka vaid ja tunnusta.
Juba eelarvest tulenevalt, panustame me ligi 60% alus- ja põhiharidusele. Eks see anna võimalusi ja tingimusi meie koolides ja lasteaias. Lasteaia sõimerühma juurdeehitus avati septembris 18-le 2-3 aastasele mudilasele. Ruumid on mugavad ja võimaluste rohked meie pisikestele. Meie laseteaednikud ei ole pelgalt ainult õpetajad ja kasvatajad, vaid imetlusväärne imetegija väikese inimese loomisel.
Oleme alati hinnanud noorte huvialategevusi muusika- ja spordikoolis ja tasunud seal õppimiseks kohamaksud. Oleme jaganud tasuta töövihikud kõigile valla koolides õppivatele lastele. Andnud võimalused käia lastega mööda Eestimaad ekskursioonidel ja lõpuklassi reis väljapoole Eestit. Oleme tunnustanud meenete ja tänukirjadega lastekaitsepäeval kõiki parimaid õpilasi, õpetajaid ja lapsevanemaid. Jõulupaki ootus on kuni 9nda klassini. Jõulu eel toetame kõiki 3 ja enama lapselisi peresid 300 krooniga lapse kohta.
Meie koolides ja lasteaias töötavad tragid ja teotahtelised juhid, õpetajad ja muu personal.
Vallas on kolm raamatukogu ja 5 avalikku internetipunkti. Vana.- Koiola raamatukogu avati alles aasta alul. Valla eelarvest suurenes raamatufond üle 100000 krooni võrra. Raamatukogude töötajad on noored ja hakkajad inimesed. Osaleme kahes ineterneti projektis. 5 valla projekt on käivitunud .
Lepinguid sõlmitakse 132 küla internetiseerimiseks, mis hakkab loodetavasti tööle uuel aastal. Kindlasti ei anna see veel kõikidele võimalust kodus olla maailmaga ühenduses. Oleme jätkuvalt valmis osalema igas uues projektis. Meil on valmis uus kodulehekülg.
Meil ilmub 10 korda aastas tasuta oma valla leht LAHEDA SÕNUMID, kus anname ülevaate valla tegemistest. Leht on vallarahva poolt hästi loetav ja alati oodatav.
Väikene Vana-Koiola kultuurimaja pakub mitmesuguseid võimalusi isetegemiseks läbi näiteringi, tantsulusti, pillimängu. Siin majas toimub huvitavaid üritusi ja pidusid igale eale. Ainult tule kohale, lusti ja naudi, ole iseendaga rahul ja lõõgastu.
Siin majas on alati oodatud meie pensionärid, eakad ja puudega inimesed. Teile korraldatud üritused on olnud südamlikud, Teie tänud on olnud soojad ja südamest.
Jätkub sotsiaalmaja sisetööde remont. Remondirahad on kahjuks laenatud. Eks selle vana maja taastamine ole väga aega nõudev ja töömahukas.
Meil on head sõprus- ja kultuurisidemed Läti Trapene valla ja Aluksne rajooniga,
Saksamaal Weddelbroogi vallaga, oleme alustanud tutvumist Ukraina kooliga.
Eeltööd ja projekteerimised käivad Tilsi staadioni ehitamiseks. Kindlasti kujuneb staadioni rajamine paari aastaseks objektiks kuna on juba rahaliselt väga kallis objekt ja vaidlused on olnud riigipoolse raha jagamise üle.
Planeerime ja koostame 2007 aasta eelarvet ja tegevuskava, kuidas olla jätkusuutlik. Olla hea koostööpartner oma ettevõtjatele, naabritele ja olla loov edaspidiseid võimalusi arvestades.
Aasta 2006 on otsa saamas. Igati töine ja tegus aasta oli. Tänan südamest kõiki, kes aitasid valla tegemistele kaasa.
Soovin aastavahetusse tõelist jõulurahu! Aega mõtlemiseks ja iseendaks jäämist!
Jakob Tamme ( 1861-1907) mõtted olgu 2007 edukuse ja usu moto
Kõik, milles oma osa näeme, mis alles kätte saamata-
Me tuleviku täheks seame, et teda kinni tabada.
Eks olgu elutorm küll vinge ja seisku ümbrus udu sees,-
Ei tühjus oota meie hinge.kui soovitäht meil silme ees.
Ta annab lootust, annab jõudu, et meid ei murra olevik…
Ja seni ongi elul sõudu, kui tähte näitab tulevik.
Imelisi jõulupühi ning õnnelikku uut aastat!
On aeg vaadata endasse ja meid ümbritsevasse ning avastada seal seletamatu tunne- igatsus imelise järele. Igatsus rõõmu, igatsus mõistmise ja armastuse järele.
Minu laual põleb küünal ja tihti heidan pilgu küünlaleegile, et mõelda ja meenutada 2006. aasta tegemisi ja tunnustada tegijaid. Mind vaevab mõte, kui vähe me ikka märkame, mis me ümber toimub. Nii heas kui halvas mõttes.
Eelkõige tahan südamelt maha puistata halva. Toon vaid paar näidet hästi asustatud Tilsist. Eriti lõhkumiste rohked on nädalalõpud. Lõhutakse kõike, eriti neid kohti, mis on juba korrastatud. Mitmel korral on lõhutud pargis ehitatavat sotsiaalmaja, lasteaia aeda. Vallamaja ja lasteaia ukse juures tehti tuld, mõtlemata millised tagajärjed oleksid võinud olla. Ja nüüd on siis järjekord jõulukuuseni jõudnud. Milline on nende inimeste südametunnistus, kas vahel ikka paneb mõtlema, miks ma nii teen, see on ju kõigile jõulumeeleolu loomiseks ja lastele rõõmuks. Mul oli küll klimp kurgus seda nähes ja kindel sõnum konstaablile- me peame leidma need kurikaelad. Vallavalitsus paneb välja autasu neile julgetele inimestele, kes märkavad lõhkumisi ja muud sarnast ja annavad valda teada. Uueks aastaks on planeeritud paigaldada videovalve. Loodan, et kõik üheskoos , suudame pahedest jagu saada. Vaja oleks hoopiski igasse valda oma konstaabel, kes suudaks ise palju asju ennetada. Kahjuks ei jätku sellise palgapoliitika juures mehi. Siit tulevad ka igapäevased pahed.
Aga tegelikult on meie ümber ikka väga palju kaunist ja tegusat. Märka vaid ja tunnusta.
Juba eelarvest tulenevalt, panustame me ligi 60% alus- ja põhiharidusele. Eks see anna võimalusi ja tingimusi meie koolides ja lasteaias. Lasteaia sõimerühma juurdeehitus avati septembris 18-le 2-3 aastasele mudilasele. Ruumid on mugavad ja võimaluste rohked meie pisikestele. Meie laseteaednikud ei ole pelgalt ainult õpetajad ja kasvatajad, vaid imetlusväärne imetegija väikese inimese loomisel.
Oleme alati hinnanud noorte huvialategevusi muusika- ja spordikoolis ja tasunud seal õppimiseks kohamaksud. Oleme jaganud tasuta töövihikud kõigile valla koolides õppivatele lastele. Andnud võimalused käia lastega mööda Eestimaad ekskursioonidel ja lõpuklassi reis väljapoole Eestit. Oleme tunnustanud meenete ja tänukirjadega lastekaitsepäeval kõiki parimaid õpilasi, õpetajaid ja lapsevanemaid. Jõulupaki ootus on kuni 9nda klassini. Jõulu eel toetame kõiki 3 ja enama lapselisi peresid 300 krooniga lapse kohta.
Meie koolides ja lasteaias töötavad tragid ja teotahtelised juhid, õpetajad ja muu personal.
Vallas on kolm raamatukogu ja 5 avalikku internetipunkti. Vana.- Koiola raamatukogu avati alles aasta alul. Valla eelarvest suurenes raamatufond üle 100000 krooni võrra. Raamatukogude töötajad on noored ja hakkajad inimesed. Osaleme kahes ineterneti projektis. 5 valla projekt on käivitunud .
Lepinguid sõlmitakse 132 küla internetiseerimiseks, mis hakkab loodetavasti tööle uuel aastal. Kindlasti ei anna see veel kõikidele võimalust kodus olla maailmaga ühenduses. Oleme jätkuvalt valmis osalema igas uues projektis. Meil on valmis uus kodulehekülg.
Meil ilmub 10 korda aastas tasuta oma valla leht LAHEDA SÕNUMID, kus anname ülevaate valla tegemistest. Leht on vallarahva poolt hästi loetav ja alati oodatav.
Väikene Vana-Koiola kultuurimaja pakub mitmesuguseid võimalusi isetegemiseks läbi näiteringi, tantsulusti, pillimängu. Siin majas toimub huvitavaid üritusi ja pidusid igale eale. Ainult tule kohale, lusti ja naudi, ole iseendaga rahul ja lõõgastu.
Siin majas on alati oodatud meie pensionärid, eakad ja puudega inimesed. Teile korraldatud üritused on olnud südamlikud, Teie tänud on olnud soojad ja südamest.
Jätkub sotsiaalmaja sisetööde remont. Remondirahad on kahjuks laenatud. Eks selle vana maja taastamine ole väga aega nõudev ja töömahukas.
Meil on head sõprus- ja kultuurisidemed Läti Trapene valla ja Aluksne rajooniga,
Saksamaal Weddelbroogi vallaga, oleme alustanud tutvumist Ukraina kooliga.
Eeltööd ja projekteerimised käivad Tilsi staadioni ehitamiseks. Kindlasti kujuneb staadioni rajamine paari aastaseks objektiks kuna on juba rahaliselt väga kallis objekt ja vaidlused on olnud riigipoolse raha jagamise üle.
Planeerime ja koostame 2007 aasta eelarvet ja tegevuskava, kuidas olla jätkusuutlik. Olla hea koostööpartner oma ettevõtjatele, naabritele ja olla loov edaspidiseid võimalusi arvestades.
Aasta 2006 on otsa saamas. Igati töine ja tegus aasta oli. Tänan südamest kõiki, kes aitasid valla tegemistele kaasa.
Soovin aastavahetusse tõelist jõulurahu! Aega mõtlemiseks ja iseendaks jäämist!
Jakob Tamme ( 1861-1907) mõtted olgu 2007 edukuse ja usu moto
Kõik, milles oma osa näeme, mis alles kätte saamata-
Me tuleviku täheks seame, et teda kinni tabada.
Eks olgu elutorm küll vinge ja seisku ümbrus udu sees,-
Ei tühjus oota meie hinge.kui soovitäht meil silme ees.
Ta annab lootust, annab jõudu, et meid ei murra olevik…
Ja seni ongi elul sõudu, kui tähte näitab tulevik.
Imelisi jõulupühi ning õnnelikku uut aastat!
' KAGUPIIRILT RIIGIKOGUSSE
"Meie eesmärk – parim hariduskorraldus Euroopas" Sirje Tobreluts
Esimene september on tarkuse päev ja uue kooliaasta algus. See on paljudele lastele ka esmane kokkupuude oma esimese õpetajaga ning klassikaaslastega. Vanematele eelkõige tutvumine kohaliku koolieluga ja haridussüsteemiga.
Oktoobrikuu teisel nädalal on koolides ikka olnud traditsiooniks tähistada õpetajate päeva. Eks igalpool omamoodi. See on aeg, kus tahaks tunnustada ja tänada õpetajaid, inimesi, kes on pidevas kokkupuutes meie noorte arendamise ja neis loovuse loomisega. Töö pole sugugi kergete killast, seda enam, et haridussüsteemis on toimunud pidevad muudatused ja sageli ka teadmatus järgnevate aastate tegemistes. Õnnelikud on need koolid, kes on suutnud oma koolid komplekteerida ja tagada kohapeal hea hariduse andmise võimalused. Nende õnnelike koolide seas on ka meie valla kaks kooli – Tilsi Põhikool ja Vana-Koiola 6 klassiline väikekool.
Meie valla eelarvest kulub ligi 60% hariduse edendamisele. Paljud põhiharidusega seotud kulud on jäetud lapsevanema kanda, mis peaksid olema kaetud riigi poolt. Samas aga teame, et pea kolmandik lapsi elab vaesuses. Toon ainult mõned näited.
Juba 1996 aastast oleme valla koolides võimaldanud kõigile seal õppivatele lastele tasuta koolilõuna. Alles 2005 aastal saadi riigilt esimest korda koolilõuna toetust toiduainetele algklassis õppivatele õpilastele. Sellel aastal kuni 9.klassi õpilastele 10 krooni päevas. Toiduraha eraldati ka kutsekoolide õpilastele, unustatud on gümnaasiumis õppivad noored.
Oleme aastaid toetanud paljulapselisi ja väikese sissetulekuga peresid töövihikute ostmisel. Sellest õppeaastast said kõik meie koolides õppivad lapsed tasuta töövihikud, s.t. koolipõhiselt. Esimese klassi astujad 1000 krooni koolimineku toetust. Kurb on see, et poliitikud aina vaidlevad omavahel. Järjekordselt lükati ju tagasi sotsiaaldemokraatide poolt esitatud töövihikute ja kunstiõppetarvete rahastamise eelnõu. Usun, et paljudele omavalitsustele oleks meeldinud tasaarvelduse kaotamise eelnõu omavalitsuste vahel, kui endal on õppekoht olemas.
Igas vallas püütakse anda parimat haridust, kuid võitlus õpilaste pärast on olemas, sellest sõltuvad klassikomplektide arv ning keegi meist ei soovi ju liitklasse. Meie Vana-Koiola kooli õpetajad, õpilased ja lapsevanemad teavad, kui raske on liitklassides kõigil töötada ja õppida. Oleme omavahendite arvelt teinud lahustunde matemaatikas, eesti keeles ja otsinud muidki võimalusi.
Paljud lapsevanemad ei suuda võimaldada oma lastele huviharidust, mis on aga igasuguse hariduse ülitähtis osa. Täna on vald veel suutnud huvihariduse kinni maksta nii muusika-, kunsti- kui spordikoolides. Oleme oma koolide õppekavades kahekordistanud ringitundide mahtu, oleme suutnud kohapeale tuua dzuudotreeneri ja luua vastavad tingimused. Oleme võimaldanud vähemalt võrdsed võimalused kohapeal. Me ei suuda iialgi võistelda eliitkoolidega kuigi peaksime. Ka meie koolides võiks olla stressi maandavad seinad ja imelised õppevahendid. Aga ei ole .
Võiksime õppida oma naabritelt soomlastelt. Soome haridust peetakse maailma parimaks, sest ta on ühtlase kvaliteediga, võrdsete võimaluste ja juurdepääsuga kõikjal Soomes. Võrdsed haridusvõimalused on parim tagatis, et iga inimene ise tuleks oma eluga toime.
28.-29. septembril osalesin Helsingis Regioonide Komitee kultuuri- hariduse- ja teaduskomisjoni istungil ning konverentsil teemal” Teadmiste allikate juures- konkurentsivõime põhihariduse abil”. Meile tutvustati hariduse andmise meetodeid ja õppitulemusi piirkondlikust ja kohalikust vaatepunktist. Mul ei tekkinud kordagi arusaama, et haridus ja poliitika oleks omavahel segi aetud nii nagu meil Eestis.
Kõigi väikeste riikide edasikestmise peamine tagatis on ühtne ja kättesaadav haridus kogu riigis.
2007.aasta riigieelarve läbirääkimised ei olnud edukad. Eesti Maaomavalitsuste Liidu ja Linnade Liidu esindajad ei kirjutanud koostööleppele alla. Rahule ei jäädud hariduse rahastamise uute alustega.
Kõik õpetajad väärivad täiskoormusega töö eest vähemalt eesti riigi keskmist palka, töötagu nad koolis või lasteaias või koguni lastekodus. Täna peab õpetaja kõvasti lisatunde tegema, ringe juhendama või siis veel teises koolis mõne tunni andma.
Me vajame treenereid, sest spordisaal, mänguväljak või spordirajatis hakkab tööle ainult nende inimeste toel ja eestvedamisel. Sellest sõltub kehaline aktiivsus koolis ja puhkeajal. Treener peaks samuti saama õpetajaga võrdset palka. Hariduslike võimaluste ebavõrdsus maal ja linnas on süvenemas. Paljudele jääbki kättesaamatuks huviharidus.Ka riik peab osalema vastutuses koolivõrgu kujunemise eest, sätestades vastavaid kriteeriume ning võttes endale kaasvastutuse kõikide koolide sulgemise ja avamise asjus. Usun siiralt, et siis oleks suhtumine paljudes haridusasjades teisiti. Omavalitsustel on ka muid kohustusi oma rahva ees nagu kultuur, sotsiaalvaldkond, teed jne.
Oktoobrikuu teisel nädalal on koolides ikka olnud traditsiooniks tähistada õpetajate päeva. Eks igalpool omamoodi. See on aeg, kus tahaks tunnustada ja tänada õpetajaid, inimesi, kes on pidevas kokkupuutes meie noorte arendamise ja neis loovuse loomisega. Töö pole sugugi kergete killast, seda enam, et haridussüsteemis on toimunud pidevad muudatused ja sageli ka teadmatus järgnevate aastate tegemistes. Õnnelikud on need koolid, kes on suutnud oma koolid komplekteerida ja tagada kohapeal hea hariduse andmise võimalused. Nende õnnelike koolide seas on ka meie valla kaks kooli – Tilsi Põhikool ja Vana-Koiola 6 klassiline väikekool.
Meie valla eelarvest kulub ligi 60% hariduse edendamisele. Paljud põhiharidusega seotud kulud on jäetud lapsevanema kanda, mis peaksid olema kaetud riigi poolt. Samas aga teame, et pea kolmandik lapsi elab vaesuses. Toon ainult mõned näited.
Juba 1996 aastast oleme valla koolides võimaldanud kõigile seal õppivatele lastele tasuta koolilõuna. Alles 2005 aastal saadi riigilt esimest korda koolilõuna toetust toiduainetele algklassis õppivatele õpilastele. Sellel aastal kuni 9.klassi õpilastele 10 krooni päevas. Toiduraha eraldati ka kutsekoolide õpilastele, unustatud on gümnaasiumis õppivad noored.
Oleme aastaid toetanud paljulapselisi ja väikese sissetulekuga peresid töövihikute ostmisel. Sellest õppeaastast said kõik meie koolides õppivad lapsed tasuta töövihikud, s.t. koolipõhiselt. Esimese klassi astujad 1000 krooni koolimineku toetust. Kurb on see, et poliitikud aina vaidlevad omavahel. Järjekordselt lükati ju tagasi sotsiaaldemokraatide poolt esitatud töövihikute ja kunstiõppetarvete rahastamise eelnõu. Usun, et paljudele omavalitsustele oleks meeldinud tasaarvelduse kaotamise eelnõu omavalitsuste vahel, kui endal on õppekoht olemas.
Igas vallas püütakse anda parimat haridust, kuid võitlus õpilaste pärast on olemas, sellest sõltuvad klassikomplektide arv ning keegi meist ei soovi ju liitklasse. Meie Vana-Koiola kooli õpetajad, õpilased ja lapsevanemad teavad, kui raske on liitklassides kõigil töötada ja õppida. Oleme omavahendite arvelt teinud lahustunde matemaatikas, eesti keeles ja otsinud muidki võimalusi.
Paljud lapsevanemad ei suuda võimaldada oma lastele huviharidust, mis on aga igasuguse hariduse ülitähtis osa. Täna on vald veel suutnud huvihariduse kinni maksta nii muusika-, kunsti- kui spordikoolides. Oleme oma koolide õppekavades kahekordistanud ringitundide mahtu, oleme suutnud kohapeale tuua dzuudotreeneri ja luua vastavad tingimused. Oleme võimaldanud vähemalt võrdsed võimalused kohapeal. Me ei suuda iialgi võistelda eliitkoolidega kuigi peaksime. Ka meie koolides võiks olla stressi maandavad seinad ja imelised õppevahendid. Aga ei ole .
Võiksime õppida oma naabritelt soomlastelt. Soome haridust peetakse maailma parimaks, sest ta on ühtlase kvaliteediga, võrdsete võimaluste ja juurdepääsuga kõikjal Soomes. Võrdsed haridusvõimalused on parim tagatis, et iga inimene ise tuleks oma eluga toime.
28.-29. septembril osalesin Helsingis Regioonide Komitee kultuuri- hariduse- ja teaduskomisjoni istungil ning konverentsil teemal” Teadmiste allikate juures- konkurentsivõime põhihariduse abil”. Meile tutvustati hariduse andmise meetodeid ja õppitulemusi piirkondlikust ja kohalikust vaatepunktist. Mul ei tekkinud kordagi arusaama, et haridus ja poliitika oleks omavahel segi aetud nii nagu meil Eestis.
Kõigi väikeste riikide edasikestmise peamine tagatis on ühtne ja kättesaadav haridus kogu riigis.
2007.aasta riigieelarve läbirääkimised ei olnud edukad. Eesti Maaomavalitsuste Liidu ja Linnade Liidu esindajad ei kirjutanud koostööleppele alla. Rahule ei jäädud hariduse rahastamise uute alustega.
Kõik õpetajad väärivad täiskoormusega töö eest vähemalt eesti riigi keskmist palka, töötagu nad koolis või lasteaias või koguni lastekodus. Täna peab õpetaja kõvasti lisatunde tegema, ringe juhendama või siis veel teises koolis mõne tunni andma.
Me vajame treenereid, sest spordisaal, mänguväljak või spordirajatis hakkab tööle ainult nende inimeste toel ja eestvedamisel. Sellest sõltub kehaline aktiivsus koolis ja puhkeajal. Treener peaks samuti saama õpetajaga võrdset palka. Hariduslike võimaluste ebavõrdsus maal ja linnas on süvenemas. Paljudele jääbki kättesaamatuks huviharidus.Ka riik peab osalema vastutuses koolivõrgu kujunemise eest, sätestades vastavaid kriteeriume ning võttes endale kaasvastutuse kõikide koolide sulgemise ja avamise asjus. Usun siiralt, et siis oleks suhtumine paljudes haridusasjades teisiti. Omavalitsustel on ka muid kohustusi oma rahva ees nagu kultuur, sotsiaalvaldkond, teed jne.
' KAGUPIIRILT RIIGIKOGUSSE
Tellimine:
Postitused (Atom)
