Omavalitsuste vahendid ei ole valimiskampaaniaks! Madis Gross
Olen tõsiselt mõtisklenud selle üle, mis eesmärki teenivad need toetuskroonid, mida Tallinna linn jagab oma pensionäridele lisarahaks. Selle valguses tunduvad valitsevad parteid lihtrahvale eriti meelepärased ja tänutundest kirjutab ilmselt nii mõnigi pensionär tulevastel Riigikogu valimistel sedelile just selle mehe/naise numbri, kes nendest toetuskroonidest kõige rohkem räägivad. Pole ka imestada, sest tegemist on selgelt tuntava lisarahaga. Paraku, kui see summa aasta kaheteistkümne kuu peale ära jagada, ei ole tegemist mingi märkimisväärse summaga ja ei saa keegi sellest söönuks ega jää söömata. Suure linna suures eelarvesse ei jäta see ka kuigi suurt auku.
Teisiti on asi väikeste omavalitsuste tulu jagamisega. Paljudes maakohtades moodustavadki enamiku elanikkonnast pensionärid. Taoline „priiskamine“ teeks neile küll heameelt, aga konkreetse omavalitsuse eelarvest oleks lisakulutuse tegemine küllalt keerukas. Kõige üldisemalt küsides – kas ka otstarbekas?
Omavalitsustel ja kogu riigilgi oleks palju rohkem võimalusi oma väikese sissetulekuga elanikke aidata. Esimene küsimus on – miks anda lisaraha just pensionäridele? Pensionid on meil küll pisikesed, aga see on inimesele kõige kindlam sissetulekuallikas. Igas kuus täpsel kuupäeval pensionirfaha laekub. Sellega saab ja tuleb arvestada.
Palju raskem on näiteks väikesepalgalistel paljulapselistel peredel. Ma ei ole pensionide tõstmise vastu ja riik peabki selleks raha leidma, aga omavalitsuste rahakotti piiludes ja oma valla eelarvet tehes näen ma palju rohkem neid vajadusi, mille rahuldamiseks ei anta ei viit sada ega seitset sada krooni inimesele kord aastas kätte, vaid hoolitsetakse selle eest, et inimesel, peredel, eri põlvkondadele oleks kergem hakkama saada. Näiteks hoolitseb omavalitsus selle eest, et koolilapsed ka kõige kaugematest nurkadest kooli saaksid sõidutatudSelleks kulub küllaltki suuri summasid ja omaette probleem on kogu koolibussindus häireteta käigus hoida. Tõlliste vallas veab lapsi kooli mitu bussi, igal aastal kulub bussiringide ülevalpidamiseks 400 000 krooni.
Kaudselt saavad toetust pensionärid. Maksame hoolt vajavate inimeste ülalpidamiseks hooldekodudes. Me paneme need kulud kõik eelarvesse kirja, aga ei saa sellest rääkida kui mingist lisatoetusest, sest taoline tegevus on omavalitsuse otsene ülesanne, olgu võimul ükskõik missuguse partei esindajad. Valimispropagandana taoline tegevus ei mõju ega tohigi mõjuda.
Valgamaa omavalitsused on oma eelarveraha kasutanud seadusele tuginedes. Sealjuures oleme mõnigi kord tunnetanud, et omavalitsused on praegu liiga väikesed. On tegevusi, mida saaks korraldada suures omavalitsuses odavamini. Kas ikka on õige pidada iga paarikümne kilomeetri järel ametis erialaspetsialiste, keda pealegi on raske leida? Ühe suurema omavalitsusena tegutsedes saaks suunata korraga ühe suurema summa teatud investeeringuks ühes valla osas, teienkord jälle teises. Paremini läheksid ilmselt läbi rahataotlused Euroopa Liidu toetuste saamiseks. Mina olen küll suuremate omavalitsuste moodustamise poolt ja meil olidki Õru vallaga teatud läbirääkimised ühinemiseks, kuid kuna üle-eestiliselt on see omavalitsuste liitumine vaiksemaks jäänud, jäi esialgu ka meil see samm astumata. Valga maakonnas tervikuna on omavalitsuste haldusterritoriaalne reform mitmekülgselt läbi mõeldud. Oleme ootama jäänud riigipoolset otsustavust ja majanduslikku tuge.
Teine küsimus on maavalitsuste roll. Meie omavalitsuste liidul on ladus koostöö oma maavalitsusega ja ühised ettevõtmised laabuvad. Aga küsima peaks, miks üldse on paljusid ettevõtmisi vaja korraldada nii, et maavalitsuse spetsialistid mõtlevad selle välja, omavalitsustel küsitakse ürituste läbiviimiseks raha ja tegelikult viivad omavalitsuste inimesed need läbi koos maavalitsuse spetsialistidega.
Olen mõelnud, et õige oleks ikkagi kahetasandiline valitsemine. Kohapealsed asjad lahendatakse kohapeal, maakondlikku otsustamist nõudvad investeeringud ja muud ettevõtmised tuleks otsustada selles kodanike poolt valitud ringis, kes näeb kogu maakonna arengut ühtse tervikuna. Siis jääks ära edasi-tagasi raha kandmine ja sellevõrra kui palju maavalitsuses on häid erialaspetsialiste tööle palgatud võiks neil kohtadel vähem olla.
Küll aga olen ma selle vastu, et loodaks uued suured üksused Eestit nn kihelkondadeks jagades. Siis tekiksid senisest hullemini mahajäänud ääremaad. Valgamaa kaotaks küll kohe kindlasti oma maines, sest juba praegu näitab, kuidas meie inimesi väheväärtuslikeks peetakse, sest enamik riigiasutuste põhikontoreid on Valgast ära viidud. Mingid bürood või osakonnad neid ei asenda. Isegi kui see on majanduslikult mõistlikum ja nii saadakse hakkama, kannatavad meie inimesed psüühiliselt sellepärast, et meil pole oma pensioniametit ega sõjakomissariaati. See ei olegi see, et ma ei saa oma asju aetud, vaid see, et meid ei peeta niisuguste suuremates kohtades loomulike asutuste olemasolu väärilisteks.Sotsiaaldemokraatide valmisprogrammis ei ole küll viiesajakrooniseid toetusi pensionäridele, aga nii nende kui ka kogu elanikkonna olukorra parandamine. Me mõtleme nii lastele kui ka vanuritele. Me ei raiska omavalitsuste raha valimiskampaaniale, aga mõtleme, kuidas mõistlikult majandades edasi minna.
Teisiti on asi väikeste omavalitsuste tulu jagamisega. Paljudes maakohtades moodustavadki enamiku elanikkonnast pensionärid. Taoline „priiskamine“ teeks neile küll heameelt, aga konkreetse omavalitsuse eelarvest oleks lisakulutuse tegemine küllalt keerukas. Kõige üldisemalt küsides – kas ka otstarbekas?
Omavalitsustel ja kogu riigilgi oleks palju rohkem võimalusi oma väikese sissetulekuga elanikke aidata. Esimene küsimus on – miks anda lisaraha just pensionäridele? Pensionid on meil küll pisikesed, aga see on inimesele kõige kindlam sissetulekuallikas. Igas kuus täpsel kuupäeval pensionirfaha laekub. Sellega saab ja tuleb arvestada.
Palju raskem on näiteks väikesepalgalistel paljulapselistel peredel. Ma ei ole pensionide tõstmise vastu ja riik peabki selleks raha leidma, aga omavalitsuste rahakotti piiludes ja oma valla eelarvet tehes näen ma palju rohkem neid vajadusi, mille rahuldamiseks ei anta ei viit sada ega seitset sada krooni inimesele kord aastas kätte, vaid hoolitsetakse selle eest, et inimesel, peredel, eri põlvkondadele oleks kergem hakkama saada. Näiteks hoolitseb omavalitsus selle eest, et koolilapsed ka kõige kaugematest nurkadest kooli saaksid sõidutatudSelleks kulub küllaltki suuri summasid ja omaette probleem on kogu koolibussindus häireteta käigus hoida. Tõlliste vallas veab lapsi kooli mitu bussi, igal aastal kulub bussiringide ülevalpidamiseks 400 000 krooni.
Kaudselt saavad toetust pensionärid. Maksame hoolt vajavate inimeste ülalpidamiseks hooldekodudes. Me paneme need kulud kõik eelarvesse kirja, aga ei saa sellest rääkida kui mingist lisatoetusest, sest taoline tegevus on omavalitsuse otsene ülesanne, olgu võimul ükskõik missuguse partei esindajad. Valimispropagandana taoline tegevus ei mõju ega tohigi mõjuda.
Valgamaa omavalitsused on oma eelarveraha kasutanud seadusele tuginedes. Sealjuures oleme mõnigi kord tunnetanud, et omavalitsused on praegu liiga väikesed. On tegevusi, mida saaks korraldada suures omavalitsuses odavamini. Kas ikka on õige pidada iga paarikümne kilomeetri järel ametis erialaspetsialiste, keda pealegi on raske leida? Ühe suurema omavalitsusena tegutsedes saaks suunata korraga ühe suurema summa teatud investeeringuks ühes valla osas, teienkord jälle teises. Paremini läheksid ilmselt läbi rahataotlused Euroopa Liidu toetuste saamiseks. Mina olen küll suuremate omavalitsuste moodustamise poolt ja meil olidki Õru vallaga teatud läbirääkimised ühinemiseks, kuid kuna üle-eestiliselt on see omavalitsuste liitumine vaiksemaks jäänud, jäi esialgu ka meil see samm astumata. Valga maakonnas tervikuna on omavalitsuste haldusterritoriaalne reform mitmekülgselt läbi mõeldud. Oleme ootama jäänud riigipoolset otsustavust ja majanduslikku tuge.
Teine küsimus on maavalitsuste roll. Meie omavalitsuste liidul on ladus koostöö oma maavalitsusega ja ühised ettevõtmised laabuvad. Aga küsima peaks, miks üldse on paljusid ettevõtmisi vaja korraldada nii, et maavalitsuse spetsialistid mõtlevad selle välja, omavalitsustel küsitakse ürituste läbiviimiseks raha ja tegelikult viivad omavalitsuste inimesed need läbi koos maavalitsuse spetsialistidega.
Olen mõelnud, et õige oleks ikkagi kahetasandiline valitsemine. Kohapealsed asjad lahendatakse kohapeal, maakondlikku otsustamist nõudvad investeeringud ja muud ettevõtmised tuleks otsustada selles kodanike poolt valitud ringis, kes näeb kogu maakonna arengut ühtse tervikuna. Siis jääks ära edasi-tagasi raha kandmine ja sellevõrra kui palju maavalitsuses on häid erialaspetsialiste tööle palgatud võiks neil kohtadel vähem olla.
Küll aga olen ma selle vastu, et loodaks uued suured üksused Eestit nn kihelkondadeks jagades. Siis tekiksid senisest hullemini mahajäänud ääremaad. Valgamaa kaotaks küll kohe kindlasti oma maines, sest juba praegu näitab, kuidas meie inimesi väheväärtuslikeks peetakse, sest enamik riigiasutuste põhikontoreid on Valgast ära viidud. Mingid bürood või osakonnad neid ei asenda. Isegi kui see on majanduslikult mõistlikum ja nii saadakse hakkama, kannatavad meie inimesed psüühiliselt sellepärast, et meil pole oma pensioniametit ega sõjakomissariaati. See ei olegi see, et ma ei saa oma asju aetud, vaid see, et meid ei peeta niisuguste suuremates kohtades loomulike asutuste olemasolu väärilisteks.Sotsiaaldemokraatide valmisprogrammis ei ole küll viiesajakrooniseid toetusi pensionäridele, aga nii nende kui ka kogu elanikkonna olukorra parandamine. Me mõtleme nii lastele kui ka vanuritele. Me ei raiska omavalitsuste raha valimiskampaaniale, aga mõtleme, kuidas mõistlikult majandades edasi minna.
