Teateid orjanduslikust lõunast! Jüri Teder
Olen pealkirja võlgu oma vanale sõbrale Tallinnast, kes kord alustas kirja sõnadega: “Siin tööstuslik põhi, kuidas läheb orjanduslikul lõunal”. Algul väljend lausa ehmatas, kuid pisut järele mõeldes taipasin, et vana hea ameerika võrdlus on üdini kohane ka tänases Eestis. Peame kahjuks tõdema, et vaadates mistahes eluvaldkonda ei ole meie ääremaadel sündiv mitte millegi poolest võrreldav pealinna ja selle mõjusfääri arengutega. Aastaid kestev regionaalpoliitiline saamatus on tänaseks tekitanud Kagu-Eestis kriisiolukorrad hariduses, meditsiinis, tööhõives, palgapoliitikas ja mujal. Statistikaameti andmetele tuginedes on igast meie maakonnast lahkunud parimas eas s.o. 25…34 aastaseid, viimase kümne aasta jooksul keskmiselt tuhatkond inimest. Sarnases suurusjärgus on välismaal ja perest eemal töötavate isikute ehk tõenäoliste lahkujate hulk. Need on hirmutavad arvud, sest tegemist on parimas töö- ja loomeeas inimestega. Mis on hävitanud neis turvatunde ja lootused elukorraldusele, mida peame täna normikohaseks. Hiljuti oli võimalus lugeda Valga Maavalitsuse initsiatiivil tehtud uuringut, kus valgamaalased pidasid oma elukohta heaks. Minagi olen elanud suurema osa oma elust Valgamaal ning nõustun küsitluse tulemustega. Ilmselt ei saaks me ka teistsuguseid vastuseid Põlva- ega Võrumaale jäänud inimestelt. Küll tekkis mul aga mõte, mis tulemuse me saaksime, kui küsitleksime inimesi, kes on siit pöördumatult läinud ja kuulaksime nende lahkumise põhjusi. See oleks ilmselt tõesem pilt probleemidest.
Hiljuti õnnestus mul saada ülevaade uuringust (küll Taani), mille käigus selgitati välja tegurid, mis loovad inimesele turvatunde tema elukohas. Toodud järeldustest teeb meele rõõmsaks vaid see, et kõige olulisemaks peavad taanlased oma elupaiga loodust. Seega võib ühiskonna mõningase arengu järel pidada meie Kagu-Eesti maakondi ülimalt perspektiivseks elukeskkonnaks. Pärsitud on aga kõigi järgnevate oluliste komponentide areng ääremaadel – elamufond, meditsiin, teedevõrgustik, haridus, töö, avalikud teenused, kultuur.
Tore on kuulda, et Eesti majandusel läheb hästi. Riigieelarve ülejääk oli eelmise aasta lõpul 5,2 miljardit krooni, järgmine eelarve on planeeritud ülejäägiga üle 1 miljardi. Ometi ei taga see ühtlast arengut kogu Eesti territooriumil. Pikemat aega on riiki juhitud ärimudelile tuginedes, õhutades kõikjal konkurentsi. Suhtumine regionaalsesse arengusse meenutab pigem põletatud maa taktikat. Tänasel päeval oleme me võrdsed ainult maksuameti jaoks ehk siis täites oma rahalist kohust riigi ees. Riiklikud investeeringud ääremaadesse ei taga siinset heaolu ligilähedaselgi tasemel keskustega. Eelmise aasta lõpul oli “Valgamaalases” võimalus lugeda kahe võimuerakonna poliitiku vahelist diskussiooni, kus üks ministrina rõõmustas kohaliku eelarve 4,5% täiendamise üle ja teine linnapeana kurvastas selle raha praktilise olematuse üle. Aastatega kasvanud võlg pole lõhe erakondade vahel vaid pealinnakeskne lühinägelikkus. On vana tõde, et ühe põlvkonna vead on võimalik heastada kolme põlvkonnaga. Kõige ohtlikum relv on mõtlematud sõnad, mis paiskavad inimeste teadvusesse ebakindlust ja perspektiivitust. Nii on toimitud sadadel kordadel, asendades reisironge olematute bussidega, pidades võimalikuks elukohaks vaid pealinna, reastades koole edukuse järgi, jagades kohalike eelarvete arvel poliitilist koolitoitu, andes “võimalust” haiglajuhtidele vahenditeta meditsiini korraldada. Lõputu loeteluga tilgutatakse ääremaa elanikesse hirmu oma tuleviku ees. Eriti õõnsaks teevad praegu riigitüüri juures olevate erakondade kõlavad valimislubadused, sest on ju neil kogu aeg olnud võimalusi ja vahendeid elu paremini korraldada. Miks asume rikkaimate riikide hulka astuma, võrdseid võimalusi tagama ja kordades palkasid tõstma alles pärast valimisi. Miks ei teha seda täna, miks ei tehtud seda juba eile. Miks tõstetakse paks ja rasvunud “valimisjänes” kübarast välja nüüd. Kas tõesti ei ole võimalik tagada ühtlast riigi arengut ja präänikute jaotamine tuleb alati jätta vahetult valimiste-eelsesse perioodi.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond on tubli meeskonnatöö tulemusena koostanud perioodiks 2007…2011 aruka, kõikehõlmava ja tasakaalustatud valitsemisprogrammi. Oleme kindlad, et riiki on võimalik juhtida ja arendada järjepidevalt ning kogu territooriumil. Kagu-Eesti kandidaadina on mul hea meel kinnitada, et valitsemisprogrammi kõik osad kannavad endas regionaalpoliitilist mõõdet ja tagavad ühtlase arengu. Eelkõige tuleb vähendada praeguse riigijuhtimise liigset tsentraliseeritust ja bürokraatiat ning suurendada kohalike omavalitsuste tulubaasi ja otsustusõigust. Kallimate projektide finantseerimine saab võimalikuks omavalitsuste koostööna läbi teise tasandi omavalitsuse, mis tagab maakonna kui terviku arengu. Teise tasandi omavalitsus tekib maavalitsuste reorganiseerimise ning valitavaks muutmise tulemusena, seega bürokraatiat suurendamata. Eriti hõredaks on Kagu-Eestis jäänud õpetajate, meditsiinitöötajate, päästeametnike jt. riigi olulisi funktsioone täitvate töötajate read. Oleme otsustanud, et neile inimestele peab olema tagatud poliitikast sõltumatu, pikaajaline ja motiveeriv palgasüsteem. Eriarstiabi võimaluste suurendamiseks ja ravijärjekordade vähendamiseks asume perearste finantseerima läbi riigieelarve. Peame võimalikuks rakendada mudelit 5000+5000+5000, ehk siis miinimumpalk, pension ning maksuvaba miinimum on vähemalt 5000 krooni kuus, sealjuures pensioni tõus ei sõltuks ainult valimistest vaid tugineks kindlale, majandusest sõltuvale süsteemile. Programmis on mõeldud kõigile inimestele hällist hauani. Väärtustades inimest – nii võib lühidalt kokku võtta meie põhjaliku kava ja see on vähim, mida saame teha nende tublide inimeste heaks, kes on raskusi trotsides truuks jäänud oma kaunile kodukandile Kagu-Eestis. Kagu-Eesti saadikuna pean oma ülesandeks seista otsuste eest, mis tagavad võrdsed õigused kõigile, et osa inimestest ei oleks vähemväärtuslikud elukoha tõttu. Teen kõik, et riik asuks täitma ülesandeid kogu territooriumil ja mitte õhutama konkurentsi, vaid tagama võimalikult ühtlase arengu ja võimalused kõigile oma kodanikele.
Hiljuti õnnestus mul saada ülevaade uuringust (küll Taani), mille käigus selgitati välja tegurid, mis loovad inimesele turvatunde tema elukohas. Toodud järeldustest teeb meele rõõmsaks vaid see, et kõige olulisemaks peavad taanlased oma elupaiga loodust. Seega võib ühiskonna mõningase arengu järel pidada meie Kagu-Eesti maakondi ülimalt perspektiivseks elukeskkonnaks. Pärsitud on aga kõigi järgnevate oluliste komponentide areng ääremaadel – elamufond, meditsiin, teedevõrgustik, haridus, töö, avalikud teenused, kultuur.
Tore on kuulda, et Eesti majandusel läheb hästi. Riigieelarve ülejääk oli eelmise aasta lõpul 5,2 miljardit krooni, järgmine eelarve on planeeritud ülejäägiga üle 1 miljardi. Ometi ei taga see ühtlast arengut kogu Eesti territooriumil. Pikemat aega on riiki juhitud ärimudelile tuginedes, õhutades kõikjal konkurentsi. Suhtumine regionaalsesse arengusse meenutab pigem põletatud maa taktikat. Tänasel päeval oleme me võrdsed ainult maksuameti jaoks ehk siis täites oma rahalist kohust riigi ees. Riiklikud investeeringud ääremaadesse ei taga siinset heaolu ligilähedaselgi tasemel keskustega. Eelmise aasta lõpul oli “Valgamaalases” võimalus lugeda kahe võimuerakonna poliitiku vahelist diskussiooni, kus üks ministrina rõõmustas kohaliku eelarve 4,5% täiendamise üle ja teine linnapeana kurvastas selle raha praktilise olematuse üle. Aastatega kasvanud võlg pole lõhe erakondade vahel vaid pealinnakeskne lühinägelikkus. On vana tõde, et ühe põlvkonna vead on võimalik heastada kolme põlvkonnaga. Kõige ohtlikum relv on mõtlematud sõnad, mis paiskavad inimeste teadvusesse ebakindlust ja perspektiivitust. Nii on toimitud sadadel kordadel, asendades reisironge olematute bussidega, pidades võimalikuks elukohaks vaid pealinna, reastades koole edukuse järgi, jagades kohalike eelarvete arvel poliitilist koolitoitu, andes “võimalust” haiglajuhtidele vahenditeta meditsiini korraldada. Lõputu loeteluga tilgutatakse ääremaa elanikesse hirmu oma tuleviku ees. Eriti õõnsaks teevad praegu riigitüüri juures olevate erakondade kõlavad valimislubadused, sest on ju neil kogu aeg olnud võimalusi ja vahendeid elu paremini korraldada. Miks asume rikkaimate riikide hulka astuma, võrdseid võimalusi tagama ja kordades palkasid tõstma alles pärast valimisi. Miks ei teha seda täna, miks ei tehtud seda juba eile. Miks tõstetakse paks ja rasvunud “valimisjänes” kübarast välja nüüd. Kas tõesti ei ole võimalik tagada ühtlast riigi arengut ja präänikute jaotamine tuleb alati jätta vahetult valimiste-eelsesse perioodi.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond on tubli meeskonnatöö tulemusena koostanud perioodiks 2007…2011 aruka, kõikehõlmava ja tasakaalustatud valitsemisprogrammi. Oleme kindlad, et riiki on võimalik juhtida ja arendada järjepidevalt ning kogu territooriumil. Kagu-Eesti kandidaadina on mul hea meel kinnitada, et valitsemisprogrammi kõik osad kannavad endas regionaalpoliitilist mõõdet ja tagavad ühtlase arengu. Eelkõige tuleb vähendada praeguse riigijuhtimise liigset tsentraliseeritust ja bürokraatiat ning suurendada kohalike omavalitsuste tulubaasi ja otsustusõigust. Kallimate projektide finantseerimine saab võimalikuks omavalitsuste koostööna läbi teise tasandi omavalitsuse, mis tagab maakonna kui terviku arengu. Teise tasandi omavalitsus tekib maavalitsuste reorganiseerimise ning valitavaks muutmise tulemusena, seega bürokraatiat suurendamata. Eriti hõredaks on Kagu-Eestis jäänud õpetajate, meditsiinitöötajate, päästeametnike jt. riigi olulisi funktsioone täitvate töötajate read. Oleme otsustanud, et neile inimestele peab olema tagatud poliitikast sõltumatu, pikaajaline ja motiveeriv palgasüsteem. Eriarstiabi võimaluste suurendamiseks ja ravijärjekordade vähendamiseks asume perearste finantseerima läbi riigieelarve. Peame võimalikuks rakendada mudelit 5000+5000+5000, ehk siis miinimumpalk, pension ning maksuvaba miinimum on vähemalt 5000 krooni kuus, sealjuures pensioni tõus ei sõltuks ainult valimistest vaid tugineks kindlale, majandusest sõltuvale süsteemile. Programmis on mõeldud kõigile inimestele hällist hauani. Väärtustades inimest – nii võib lühidalt kokku võtta meie põhjaliku kava ja see on vähim, mida saame teha nende tublide inimeste heaks, kes on raskusi trotsides truuks jäänud oma kaunile kodukandile Kagu-Eestis. Kagu-Eesti saadikuna pean oma ülesandeks seista otsuste eest, mis tagavad võrdsed õigused kõigile, et osa inimestest ei oleks vähemväärtuslikud elukoha tõttu. Teen kõik, et riik asuks täitma ülesandeid kogu territooriumil ja mitte õhutama konkurentsi, vaid tagama võimalikult ühtlase arengu ja võimalused kõigile oma kodanikele.
